3. Tulõvadsõga tutvassaaminõ

 
Jaani esä oll’ mu imäle sugulanõ, tädipoig. Nä elli Ristemäel, olli sääl koolitiinjä. Jaani esä oll’ viil ka rändkaupmiis. Tä ostsõ nahku ja hobõsõhandu ja harjassid, vasta andsõ niiti ja nõklu ja maiguainit ja egäsugust muud värki. Näil oll’ sääl maad kah. Eläjit muiduki peeti kah.

Mi elli tuukõrd Krabil Jänesemõtsan, meil hobõst es olõ. Ja sõs tuu Jaani esä tull’ ütskõrd mi poolõ ja küsse, kas mi ei taha hobõst osta, täl om müvvä. Mamma ütel’, et tahassi kül, a meil ei olõ õkva nii pall’u rahha.

«Oh, müü ei ma kallilt, mi vana sugulasõ, ma anna võlgu kah!» Ja oll’gi niiviisi, et ostimi tuu hobõsõ.

Ma tulli lihavõttõ aigu koolivaheaolõ. Imä ütel’, et piäs nüüd hobõsõvõla är viimä. A tuu oll’ suurvii aig. Sääl oll’ üts oja, kon oll’ kõgõ hirmsa suurvesi – mamma es julgu ütsindä minnä, kaubõl’, et tulku ma kah üten. Ütli, et ma joht ei taha minnä, Krabin om pidu. Imä ütel’, et sääl Ristemäel om kah nigunii mõni pidu. Mis ma sõs olli, katsõtõistkümnene, keskkooli kolmandan klassin käve.

Lätsimi sõs Ristemäele ja sääl olliki kõik noorõ kotun: Jaan ja Selma ja Roosi, Meinhard kah. Noil muiduki hää miil, et ma tulli. Nä ütli imäle, et ei lasõki täämbä Hildat kodu, et mi läämi kõik pittu! Mamma es julgu ütsindä üle oja minnä, Jaan sõs läts’ ja saatsõ mamma üle oja ja lubasi mu järgmädsel pääväl hobõsõga är tuvva.

Ni ma sõs jäigi sinnä pidulõ. Jaan pidi mõnõ päävä peräst sõaväeteenistüste minemä. Timäl oll’ tuukõrd üts pruut kah. Vanõmb tütrik, Jaani vana es kannata tuud Juulid silmäotsangi. Ollimi sääl pidul ja tandsõmi, Jaan tandsõ õks minuga ja uma pruudiga kah ja… Mi tulli sõs Roosi ja Salmega är, a Jaan läts’ tuud Juulid kodu saatma. Mullõ tettigi asõ Jaani sängü, et ega tä sõs üüses inämb kodu ei tulõ, väeteenistüste minek, kül jääs pruudi poolõ. A es lää vast tunni aigugi, ku Jaan oll’ kotun!

No ma olli järgmädse pääva kah sääl. Koristimi klassiruumõ, tuukõrd pühiti luudõga. Ja tuud igäväst lumõsõta, mis mi sääl teimi!

Noh, Jaan sai sõaväest puhkusõlõ ja pidi mullõ küllä tulõma. A oll’ inne vana pruudi puult läbi lännü. Oll’ viina kah võtnu ja pruudikõnõ oll’ kõik mu kirä Jaani käest är kobistanu. Saatsõ nuu üte tutvaga mullõ ja käskse tä peigmiis rahulõ jättä! No mis mul – ega meil muud es olõ, ku õnnõ kirotimi. Tuukõrd Jaan es julgugi mu puult läbi tulla. Sõs ma kiruti tälle, et ei massa mullõ inämb kiruta. Ni mi ollimi mitu kuud vihadsõ – niikavva ku tä sõaväest tagasi tull’.

Lugu lätt edesi.

Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.

Tootseni Toivo