Latsõst saani olõ ma tõtõ ja õigust takan aanu. Ku keski hättä jäi, olli iks avitaman.
Olõ tennü kooliaost kirätöid: sainaleht, kirändi ja muu. Mu edimäne kirätüü Sädeme lehte oll’ tuust, kuis mi kooli Tõnis tikkõga mängse. Tuu jutt ilmu «Naaskli» rubriigin ja ma sai pääle tuud tõrõlda. Et olõ umalõ koolilõ häpü tennü ja võlssi kirotanu, selle et palamist jo es olõki.
Ku suurõmbas sai, tei juubõlikutsit, pulmalehti, kokkosaamiisi välklehti, siist ilmast lännüile kaastundõtekste ja muud. Iks kiroti raadiolõ ja rajoonilehte.
A üle kõgõ olli mullõ armsa pilalaulu. Tuu mu kraavi aigi. 1970. aastal naksi Väimelän ümbre liikma ropu pilalaulu direktsiooni kotsilõ, suuri tähtiga kirja pantu. Ma es mõista arvatagi, et olõ kõrraga kahtlusõ all.
Ütel pääväl anti mu tüüandjalõ käsk, et ma uma ilosa käekiräga lääsi sõakomissariaati toimikit täütmä. Ku sinnä jõudsõ, vahtsõva minno ohvitseriprovva. Mõtli, et kaesõ ilosit rõivit mu sälän. A nimä joba tiidsevä, et olli kutsutu käekiräproovi andmisõ peräst.
Õigõ klapõrjaht läts’ valla sis, ku ussõ ette tull’ Willis ja säält tull’ miis, kiä ütel’, et julgõolõgi osakund tahtvat mukka juttu aia. Mul tükse edimält naar pääle. Nika ma nall’a vissi, ku oll’ kabinetti sisse minegi aig. Sääl anti mullõ üts lorilaul ette ja lasti tuu ümbre kirota. Kiroti ja näi, et mitu suurt tähte olliki nigu mu kirotõdu. A tuu kõik tegi mullõ õks viil nall’a.
Är hiitü ja vihatsõs sai ma sis, ku naati näütämä mu ummi kirätöid ja küsüti, kelle ria naa omma. Minno lei tuu rivist vällä: sai arvu, et mu takan om nuhitu ja kokko kor’atu kutsit, kirju, pulmalehti ja kõkkõ säänest. Sääl oll’ egäsugust teksti, kutsidõ pääle es panõ ma autori nimme. Mitmõ as’a kotsilõ arvati, et om usutekst, näütüses üts Nurme Minni luulõtus oll’ sääne.
Sis üteldi viil, et nä tiidvä, et ma naid lorilaulõ kitnü olõ. Ütli vasta, et tempo om näil hää, kuigi sisu ropp.
«Mis tempo?» küsüti.
«Noh, nigu «Kalõvipoiga» loessi,» kosti ma vasta ja loi pääst ette eeposõst pikä jupi. Tuu oll’ viga. Ammõtnik läts’ näost peris sinitses.
Mu solgutaminõ kestse pikkä aigu ja ku mu miis ei olõs minno usknu, olõs ma kõgõ tuu pääle hinnäst järvemutta är uputanu. A tä usksõ.
Ku lõpus teedä anti, et ma ei olõ iks noid lorilaulõ kirotanu, es mõista ma tuust rõõmu tunda. Olli nii kivistünü, et es kirota paar aastakümmet inämb kohegi ritagi. Tüü peräst tull’ kül tetä teemaõdakit ja noidõ man tull’ kirätöid ette, a mu süämen oll’ iks valu: kuis saadi mu, rõõmsamiilse inemise sälä takan noid kirjapantuid asju kokko kor’ada?
Vahtsõst naksi kirotama sis, ku 2000. aastal aokiri Elukiri ilmuma naas’. Sinnä saadi ummi mälestüisikiltõ Tarto haigõmajast. Tuust pääle ma nigu virgu, võtsõ julgusõ kokko ja naksi vahtsõst elämä. No om tulnu aig, ku ma sukugi vakka olla ei saa. Inne, ku taa Feisspukk tull’, kiroti Maalehte piibujuttõ ja saadi aokirjulõ mälehtüisi, ku määnegi elolinõ teemä oll’. Ja sis naksi käümä kirändüsmuusõumin, kon minno arvati kirotajidõ tsõõri. Saami kõrra kuun kokko ja arotami, määndse teemä kotsilõ inemiisi juttõ võinu küssü. Üts sääne teemä oll’ üleminevä aasta »Muusika minu elus», kohe ma kiroti lorilaulõst. Om väega hää, ku om paik, kon hoolitas mälehtüisist.
No ja viil taa Uma Leht. Seo lehe ilmumisõ päiv om mu jaos ku pidopäiv!
Raudkatsi Ene
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
