Mu neläs kodo oll’ Tarton Staadioni uulitsal ülikooli staadioni iin. Tuu oll’ katõkõrdnõ vana puumaja ja mi katõtarõlinõ kortõr oll’ alomadsõ kõrra pääl. Küük ja kaminaruum olli viil keldrikõrra pääl, kohe läts’ nii äkiline trepp, et mi kõik ollimi vähämbält kõrra säält alla sadanu.

Olli sis abielon ja meil oll’ kats last. Tollõ kortõri ostsõ meile äiapapa, kellele miildü kalitori kapi, kohe kõik rõiva ja muu as’a är mahtuva.

Suurõ tarõ akõn oll’ uulidsa poolõ ja kõik, mis uulidsa pääl sündü, oll’ tarrõ kuulda. Aknil olli ütekõrdsõ klaasi iin. Ütskõrd lüüdi meil akõn kah sisse. Tõsõ tarõ akõn oll’ hoovi poolõ, sääl oll’ rahulikumb.

Kuna latsi vanaimä olli viil tüüiälidse ja elli maal, es olõ meil latsilõ hoitjat, ku kohe minnä tahtsõmi. Nii kävemigi kinon viimätsel seansil. Pannimi õdagu latsõ magama ja ku kõik vaiki jäi, lätsimi kotost är. Ja nii mitu kõrda, kooni ütskõrd juhtu sääne lugu, et tullimi inne kesküüd kodo ja kaimi jo kavvõst, et akõn om valgõ. Saimi ussõst sisse, ku larm kostu jo kalitori.

Latsõ olli kapist kõik kuivainõtopsi sängü pääle unikuhe tühäs valanu ja esi hüpsivä sääl sehen. Kül näil oll’ lõbu lajalt. Ja mändse nä vällä näivä. Tsukru oll’ är sulanu ja sängürõividõ ja jalgu külge kliipünü. Kül meil andsõ näid puhtas küüri.

Staadioni uulitsal ellimi viis aastat. Sis juhtu kõrvalkortõrin tulõkah’o. Mi kortõr es jää kah putmalda. Meil kästi as’a võtta ja aotlistõ kortinahe kolli.

Lõpus panti tuu maja üts üü ette teedä andmalda plaanitult palama ja palotõdi maani maaha. Meil jäi nii mõnigi asi sinnä kortõrihe. Esieränis kah’o oll’ paksost marmorist kaminaplaadist. A tuu oll’ nii rassõ, et käe otsan es olõssigi är toonu.

Urmi Aili

Kodos oll’ katõkõrdnõ pruun puumaja ülikooli staadioni iin.

Pensionär Urmi Aili tulõtas miilde, määndse omma nuu paiga,
kon tä elänü ja midä kodos nimetänü om.