Orava koolioppajal Säinasti Enel om trüküst tulnu võrokeeline luulõkogo «Lumõkibõna».
Eestikeelitsit luulõtuisi kirot’ Ene joba keskkooli aigu. Põlva aoleht Koit tekk’ timä värsse lugõjalõ kah tutvas, a sõs tull’ pikk vaih. Ku 2012. aastal Võro instituudi iistvõtmisõl edimäst kõrda hindätiidmise avvohinda vällä anti, oll’ Säinasti Ene Orava põhikooli direktri. Avvohind läts’ki Oravilõ. «Tuu kevväi sai ma arvo, et ku olõ võrokõnõ, sõs piä inämb võro kiilt kõnõlõma. Ja naksigi võro keeleh kirotama,» märgütäs tä, kuis luulõkiil vaihtustõ läts’.
Luulõ-, ülepää kirändüsesõpru om mi siän hulga, kõigist siski värsi vällä ei tüki. «Ma ei tiiä, kuis tõisil, a ku ma võta puutri ette, et luulõtus kirota, sõs tulõ mõtõ ja kirotagi. Mõnikõrd jääs poolõlõ ja tõõnõ päiv tii edesi, a mõnikõrd saa kõrraga valmis,» seletäs Ene umma luumistüüd vallalõ. Kiä kiilt armastas, tuu jaos om kirotamisõ man põnõvust kah. Säinasti Ene ütles, et täl om õkva tahtminõ kirja panda säändsit ummamuudu sõnno ja ütlemiisi nigu «kooni-maani» vai «om nigu om».
Ummi luulõtuisi iist om tä tunnustust kah tiinnü: Adamsoni Henriku murdõluulõvõistlusõl 2014. aastal sai tä edimädse kotusõ, a 2018. aastal eräpreemiä; timä luulõtuisi om ilmunu aokirän Looming. Adamsoni-preemiä võitmisõst saa timahava kümme aastakka. «Seo ja tsõõrigu sünnüpäävä ligembäle tulõk tõiva mõttõ, et võissi luulõkogo vällä anda. Taa om üts märk, et olõt olõman,» seletäs Ene.
«Lumõkibõna» luulõtusõ omma köüdedü kodo ja latsõpõlvõga, niisama luudusõga. Sääl om süküskuiõ pümehüse pitsitüst, a ka trüüsti, et näoga keväjä poolõ saistõn saa seost siski üle. Säinasti Ene tunnistas, et tälle miildüs kevväi, viil inämb keväjä uutminõ, ku päiv jo pikembäs nakkas minema. Elo om näüdänü, et kirotamisõs om jäl parõmb aig süküs. Kirotaminõ avitaski täl pümehüst hindäst vällä saia. «Kuiki ma ütle hindä kotsilõ iks, et heng om helle,» pand tä uma sügüsedse tundõ sõnno sisse. «Ku edimädse lumõkibõna maaha satassõ, and tuu veidüki valgust mano ja elo om jäl illos.» Rahmani Jan, kiä tedä luulõkogo kokkosäädmise man avit’, löüdse seo sõna – lumõkibõna – üte luulõtusõ seest ja kaasõ pääle tä sai.
Üts jago om kogon ka pühhikaartõ pääle jõudnuid joulusalmõ. «Ku lugõja tund, et naa omma nii lihtsä luulõtusõ, et egäüts võissi nii kirota, sõs tuu omgi väega häste. Tähendäs, et lugõja saa arvo, midä ma mõtlõ,» seletäs Ene. No ei tiiäki, kas lugõja nii mõtlõs, või-olla tund hoobis, et hää om kulunuidõ salmõ kõrval mõnd vahtsõmbat pruuki.
Säinästi Ene ütles, et luulõtamisõ jaos om kõgõ tähtsämb löüdä aigu. Viimädse aasta om täl siski olnu niipall’o kohustuisi, et luulõtuisi om sündünü veidü. A faili omma vallalõ ja või-olla sünnüs aigupite ka jutulooming.
Kabuna Kaile
Luulõraamadu «Lumõkibõna» autor Säinasti Ene sügüsedsen mõtsan. Rahmani Jani pilt
