Suvõl oll’ mul festivalil «Aigu om!» väiku ülesastminõ, kon tahtsõ porgata, et tulõ tetä tüüd ja mol’ota, sis tulõ armastus.

A ku ma tuust kõnõli, sai arvu, et inne tulõ hoobis mol’ota, sis tüüd tetä ja sis lõpus tulõ armastus. Ku olõmi noorõ inemise ja tahami hirmsahe tüüd lahku, tähendäs tuu, et ummi inemiisi jaos ei jää aigu. Kiäki ei taha väega pikält ütsindä olla ja suurõ tüütegemise pääle kaos pere är. Ja tuu, mis sa tüütegemise iist saat, ei kaalu kimmäle üles ummiga läbisaamist. A ku säet edimädse kotussõ pääle ummi jaos olõman olõmisõ ja tüü tollõlõ perrä, um armastus kõik aig majan ja kalli su jaos olõman. Mu meelest um tuu elon kõgõ suurõmb kingitüs.

Sama festivali mõtsapääväl tull’ tõnõ vahtsõnõ tiidmine vai taipaminõ viil. Kävemi Jaapani luudusõmehega mõtsa piten ümbre ja kaimi puid. Jäimi üte tammõpuu man saisma ja luudusõmiis küsse: mille osa tammõossõ är umma kuiunu? Mõtlimi ja arotimi, et lihtsäle kuiusõ är, a miis selet’, et puu esi kuivatas nuu ossa är, selle et seon kasumisõ aovaihõn ei olõ täl näid inämb vaia. Nuu ossa olli tarvilidsõ sis, ku puu oll’ väikumb, a midä korõmbas tä kasvi, toda vähämb oll’ allapoolõ kuurmat vaia. Puujuurõ korjasõ maa seest rammu, a et mõtsan um suur võigõlus ellojäämise pääle, tulõ energiä tsihti sinnä, kon tedä um rohkõmb vaia, ja är jättä säält, kon täst puu kasumisõ man inämb api ei olõ.

Ku ma perän kodu lätsi, võti uma kabineti ette ja sortsõ hulga asju ütte suurdõ pappkasti. Tundsõ, et noid asju ei olõ mullõ seon elon inämb vaia, ja mõtli, et vast kellelegi tõsõlõ um vaia. Vei tuu kraami vahtsõstpruukmistõ.

Et umma elämist rohkõmb kõrda saia, tulõ võtta julgus är visada tuu, miä sinno inämb elon edesi ei teeni. Tuujaos piät olõma aigu veidükese mol’ota, et noilõ asjulõ otsa kaia ja nä läbi sorti. Sis tulõ tetä veidükese ärviskamisõ tüüd. Perän tuud tunnõt pall’o suurõmbat armastust uma elämise ja ummi inemiisi vasta.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.