Viil üts lugu Vasjast

 
Vasja oll’ Võro liinan tunnõt viguri- ja viinamiis. Tä oll’ peri Ukrainast ja tahtsõ noorõn mehen sõaväeläses saia, oll’ hää paindumisõ ja kihävalitsõmisõga. A komisjon es lasõ täl väiku kasvu peräst sõaväeläses saia.

Tuu väiku kasv es sekä Vasjal ildampa suurõs joodikus saamist. A sõavägi oll’ täl iks hengen. Ku Võrol peeti mõnt paraati, oll’ Vasja kõgõ paiga pääl. Paraatõ peeti sis Verevide Kütte platsi pääl ja nuu, kiä saisi parteikomitee iin, kuuli, kuis Uut uulitsat pite tulõ ligembäle jalakopin: Vasja tull’ paraadilõ!

Vasjal olli jalan kõrraligu kirsa ja pään vormimüts – furaška. Hariligult tilbõnd’ täl hannan kamp poiskõisi kah. Vasja läts’ tribüüni mano ja ku nuuri ohvitsiire seltskund naas’ umma ilosat rivisammu näütämä, marssõ Vasja kah näide hannan. Timä jalg käve väega korgõlõ üles ja käsi käve kah nigu välk furaška viirde. Vahel tegi tä rivisammu sekkä mõnõ kunstiperälidsembä sammu ja rahva poolõ tegi tä lõustu kah.

Üts aktiivnõ kodanik hõigas’ sis rahva hulgast egä kõrd, et kon om miilits, koristagõ tuu joodik säält är. A Vasja jõudsõ iks uma trampva marsisammuga innemb nuka taadõ är kaoda, ku miilits tull’. Ja ega miilidsä timäga väega tegemist tetä es taha kah, selle et ku nä tä vahel kinnimajja veivä, oll’ Vasja egä kõrd väega tenolik, et sai kõrralikult süvvä ja maada. Umma tenolikkust näüdäs’ tä vällä ülearvodsõ kitmisega ja tuud es kannata miilidsämehe inämb vällä.