Keeleopmisõ rassõ alostus

 
Täämbädse pääväni kõnõldas iks vahel, et muukeelitsil om koolin rassõ eesti kiilt oppi. Tuupääle tulõ miilde, kuis umal aol vinne kiilt opma naati.

Päält sõta säeti sisse kõrd, et egäüts pidi vinne kiilt tiidmä. Kooliaasta naas’ pääle ja tuuga üten vinne keele tunni kah. A oppajit es olõ kostki võtta, nii panti vinne keele oppajas üts minevä aasta keskkooli lõpõtanu tütrik.

Tuu värski oppaja alost’ numbridõ oppamist. Kirot’ tahvli pääle numbri 1, 2, 3, 4, 5 ja lugi sis: rass, tvaa, trii, tsõtõõre, pätt. Latsõ pidi noid sõnnu perrä ütlemä.

Mõnõl püüdlikumbal läts’ perräütlemine peris häste. A oll’ noid kah, kel nii häste es lää. Kõgõ väikumb poiskõnõ, kiä r-tähte üteldä es mõista, lugi nii: ass, tvaa, tii… Sis jätt’ üte vahelõ, selle et tuu oll’ ülearvo pikk sõna ja sis lõpus «pätt». A kõgõ suurõmb poiskõnõ, kiä oll’ ülekasunu vai istma jäänü, ütel’ egä kõrd, ku oppaja nummõr viie mano jõudsõ ja timä suust «pätt» vällä tull’, umaette vasta: «Esi olõt!»

Või jo küssü, kas säändsest keeleopmisõst ka midägi vällä tull’. No mis tä es tulõ? Vinne kiilt naas’ hirmsa pall’o vaia minemä ja tuu saiva lõpus pia kõik selges. Ka noist koolilatsist saiva kõrraligu ammõdiinemise. Ja oppaja, kiä umma tüüello suurõ vaivaga alost’ – timäst sai ildampa kogoni teeneline oppaja.