Seo lugu juhtu 1997. aastaga süküskuul. Peimi tsiku, suvõl välän, sügüse aimi lauta. Mul oll’ tuupäiv välän aian neli tsika. Inne tüüleminekit söödi nä är, sis lätsi tüüle. Olli Aakrõ postkontorin juhataja.

Kell 11 kõlisi telefon, naabri kõlist’, et mu tsia omma aiast välän, kõndva ummapääd ja tegevä iks röh-röh-röh. Olliva lännü naabri aiamaa pääle ja naanu pindrit tsungma. Lätsi tüült kodo ummi tsiku püüdmä. Kats tsika olli naabri uma aiamaa päält är ajanu, kats olli kavvõmbal hainamaal. Midä tetä, kuis saia tsia aida?

Naabri ütel’ nal’aga, et istku ma tsialõ sälgä, tekku tur’a pääle patsu ja juhatagu üts tsiga kodo, kül sis tõsõ kah perrä tulõva. A nii es saa kodo minnä, et tsial sälän. Ku kiäki olõs minnu tsia sälän nännü, olõs mõtõlnu, et ma olõ peris ullis lännü. Tei sis pangi söögi, kõlisti vasta pangiviirt ja hõiksi: «Tsia, tsia, tulkõ kodo!»

Saiva arvu külh, naksiva juuskma, teivä röh-röh ja tulliva aida. Nõna söögi sisse ja matsutaminõ naas’ pääle. Ma kai, kost tsia vällä olli lännü. Nä olli uma tsungmisõga aia ala mulgu tennü, alomanõ laud oll’ paigast liikunu ja nii nä vällä saivaki.

Lätsi tüüle tagasi, kundõ oodi ussõ takan. Tei ussõ vallalõ, sis tulli revidendi kah. No midä kurja, kõik säändse juhtumisõ ütel pääväl! Teenindi kundõ är. Piiglihe es olõ mul aigu kaia. Revident Elvi ütel’: «Kaja, sul omma näo pääl muapleki!»

Oi, ku lätsi näost vereväs. Ütli, et mul tulli tsia aiast vällä, käve näid koton kinni pandman. Revidendi Elvi ja Aino naksiva naarma ja trööstevä, et iks juhtus. Vähembält olli mul paprõ kõik kõrran ja kassa klapsõ.

Õdagupoolõ kävevä viil mõnõ kundõ ja oll’gi tüült kodo minek. Lätsi õkva aida tsiku kaema. Olliva ilostõ aian. Tei näile kõhva-kõhva, tsia teksevä vasta röh-röh.

Sääne mõnus ja tsipa närviline päiv oll’. Kõgõga tulõ toimõ saia ja rahulikus jäiä. Om jo sääne ütelüski, et elolõ om iks särtsü ja vürtsi vaia.

Linderi Kaja