Üle ilma omma etnoloogi ette võtnu perändmaastigõ välläuhtmisõ ja silmä ala tuumisõ. Ütehkuuh arhitektega omma nä märgotanu, kuimuudu noid kaonuid maamärke puiõ, puhmõ vai mändsegi muu viguriga vahtsõst vällä märki. Inemise hingele om hää, ku timä vai timä perre mälehtämise kuigimuudu silmä all omma.

Ma tei suvõl pruuvi, kas võro kiilt and kah inemise seest vällä uhta. Mul oll’ kats knihvi. Edimält kõnõli võro kiilt egäl puul tollõ luutusõga, et vast mõni kõnõlõs vasta. Tõnõ knihv oll’ võõridõ inemiisi kullõminõ. Võro keelel om paar niisäänest vigurit, miä jääse alalõ sis kah, ku võrokõsõst om läbini eestläne saanu. Üts om pehmehüs (pan n’ukas, ma n’tel, pud’el jne), tõnõ om hõkk, miä esi kaos tal’na keeleh kõnõldõh är, a himo sõnna kimmä helüga är lõpõta jääs alalõ (istuvat, lähep, tegit jne).

Suvidsõ pruuvmisõ tulõmi lubasõ arvada, et sala- vai kapivõrokõsõ panõ-i halvas, ku näid päävä kätte tuvva. Võro keelest saava arvo kõik eestläse ja kõnõlõmist es panta kohki puul halvas. Tull’ hoobis pall’o naaratuisi ja mälehtüisi stiilin «mu tädikene kõnõl’ kah nii».

Pruuvmisõ tõnõ puul läts’ kah häste. Nakka-s kiäki uma Lõunõ-Eesti juuri salgama. IImehtädi õnnõ, et oldas kolmat põlvõ pääliinan, kuis tuu kiil ummõtõgi viil vällä kost. A näet, kost külh.

Tuu and luutust, et ei koolõ mi üteh uma keelega viil kohegi. Mi umma kiilt tahetas kuulda egän Eestimaa otsan.

Noid inemiisi, kink seest tulõ umma kiilt tsipakõsõ vällä meelütä, om kah egä nuka pääl. Kõnõlõsõ edimält puidsõlt külh, a kõnõlõsõ. Edimädse huuga muud nigu tahaki-i. Viku saa praavita, a ku kiilt sukugi pruugi-i, sõs olõ-i midägi praavita kah.

Ja koolirahvalõ kah julgust! Kõnõlgõ latsi, latsivanõmbidõ ja tüüseldsiliidsiga! Vaivalt nä õkva vasta kõnõlõsõ, a tuust olõ-i midägi. Meelütämi tassakõistõ edesi. Latsil om kah lihtsämb oppi säänest kiilt, mille pruukmist nä kuuldva.

Uguri Kadri