Ao lõpmalda voolun

Ao lõpmalda voolun, häötämise ja är kaotamisõ tuhina seen olõ mõtõlnu kerikist. Mu hindä tüükotus om piaaigu kerko värten. Kerkokell om aastit tiidä andnu rõõmust ja leinäst. Tiit tüüd, a kinkalõgi lüvväs viimäst kellä.

Harglõn, Urvastõn, Vanan Roosan ja muialpuul, kon rahvast kõrrast veidemb, saisva kerko ku tunnimehe, kikas tornin, uhkõlõ keset küllä. Saisva ja illos om kaia.

Eestläne om usoleüge, kerkolõ on meil asja veidü, a maamärges omma kerko jo väega uhkõ huunõ. Nõuka-ao kar’alauda, kuivusõ, kontori, tüükua ja eski mitmõkõrdsõ elomaja omma tühä ja laonu, tuul õnnõ ütsindä huik. Ja vahtsõmbast Eesti aost, kipõstõ kokko klopsidu hirmsa suurõ plekist poodi ja laohuunõ vai vahtsõ kooli- ja elomaja – kas noist saava vahtsõ maamärgi? Või-olla ei piäki saama.

Kimmäle om vahtsõ ehitämine lihtsämb. Kas vahtsõl as’al häädüst kah om ja asi esi aon hinda jääs, om esiküsümine.

Aastid tagasi istsõ mu lavva takan üts vanamemm, kiä tahtsõ perändä hindä Singeri massinat, vahvärki ja päält tuu kirota testamenti kõrraldust, et timä talon om jo säidse põlvõ eletü ja tulõ säidse viil ellä. Ma hindäette muiahti sõs ja kõnõli, et nii peris ei saa. A aastit ildamba om tuu memm mul kõik aig meelen ja timä mõtõ tunnus kõrrast kinämb.

Tõtõstõ illos om kaia vanaimä-vanaesä tarõ puhtas kraabitut saa-aastast palksaina, sääl om jutus, juurõ ja jaoperrä prahti. Muro pääl maakivikeller. Köüdüsse, midä raha iist ei osta.

Põlva kerko ümbre naatas vanna häötämä. Luuta ja usko tulõ, et asõmõlõ tulõ vahtsõnõ ja väärtüsline. Vana 15. saandist kerik kaes tuud päält ja jaoperrä lüvväs säält viimäst kellä…

Kürsa Ere


Harglõ kerik. Kürsa Ere pilt


Sverdlovi kolhoosi kuulsa kontor Tsoorun. Kürsa Ere pilt


Põlva kerik. Kürsa Ere pilt


Vana-Roosa kerik. Kürsa Ere pilt

UMA Leht