Seo nätäl naas’ pääle Lindora laaduga. Huulmada iispäävätsest pääväst tull’ jäl kokko ilmadu hulk rahvast, nii kauplõjit ku uudistajit. Lindora laatu om rassõ mõistusõ perrä seletä: tä lihtsäle om, kõrraldagu sääl kiäki midägi vai ei. Om määnegi sisemäne sund, miä inemise sinnä kokko vii.

Mäletä umma edimäst Lindora laatu viil sügäväl Vinne aol. Jõudsõmi umbõs kell 9 laaduplatsi pääle, sääl oll’ vast kats vanamiist hobõsidõga, ütel lamba kah vankrõ pääl. Ütlivä, et mis mi nii ilda tulõmi, laat om joba är peetü ja lakja lännü. Edesi naas’ laat kõrrast suurõmbas kasuma. A peris Eesti-aigsõ mehe mäleti kah, kuis vanastõ oll’ sääl iks tsirkusõtola olnu ja viiga pangi paheldõ üle pää keerutanu, nii et tsilkagi vett maaha es lää.

Ku oll’ tuu kõgõ hullõmb koroona-aastak, kuulutõdi vällä, et laat jääs är. Es jää tä kohegi, oll’ hoobis armsa väiku laadukõnõ, kon paigapääline rahvas ja mõni julgõmb kaupmiis kavvõmbalt kokko saiva ja ammõtnigu pildimassinaga inemiisi üles võti, et säädüserikja ilostõ dokumenteeritüs saanu.

Lindora laat om nigu üts ilmasammas. Üts kimmäs asi, miä om kimmäl aol ja midä ütski ilmatorm ei kõiguta. Mi umakultuuri suur tugi ja üts vähätsit kotussit, kon võrokõsõ ja seto midägi ütenkuun tegevä. Täämbädsen kipõstõ muutuvan maailman om säändsit ilmasambit hädäste vaia. Et püsünü köüdüs olnu ao ja mi esierälidse umakultuuriga. Pikkä ikä Lindora laadulõ!

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja