5. Foto- ja suurõndusäri Tootsen
Võru liinan üürse esä üte kortõri ja nakas’ sääl pilte tegemä. Sõs tä tegi joba plaadi pääle. Esi tä nuu aparaadi kõik meisterd’. Kiirpildiaparaat oll’ timäl kah esi tettü. Tä oll’ Kepnigu man – tuu oll’ üts piltnik liinan – opilanõ olnu. Tuu es olõ lasknu sukugi aparaadi sisse kaia! Jaan ütel’, et ku vanna Kepnikku kotun es olõ, sõs tä uursõ õks kõik täpselt perrä, kuis nuu aparaadi tettü omma. Nii ku tä säält är tull’, tegi esi hindäle aparaadi. Objektiiv kül tull’ osta, tuukõrd olli nuu kalli – lehmä raha massõ! Jaani esä möi lehmä maaha ja ostsõ tälle objektiivi. Tuusama objektiiviga tiinse Jaan niipall’u rahha, et ostsõ hindäle viil mitu aparaati.
Võrun ollimi aiamajan, sääl oll’ veranda kah, sinnä teimiki sõs pilditüüstüse.
(Panõ siiä vahelõ lühendedül kujol üte Tossu Tilda pajatusõ Kepnikust 2006. aasta Umast Lehest. – T. T.) Inne ja perän sõta tekk’ Võron pilte Kepniku Aleksandri. Kundõdõ manotõmbamisõs olli täl egäsugumadsõ viguri valmis mõtõld. Maatütrigile miildü laskõ hinnäst üles võtta meremehepluusõ ja mütsüga. Ütskõrd tull’ priskide ihovormõ ja vägevide rõnduga Kasaritsa tütrik Kepniku ärri ja taht’ laskõ hinnäst üles võtta. Kissõ meremehepluusõ sälgä, lei mütsü pääha ni istõ aparaadi ette. «Kas ma tii teist rõnnapildi?» uursõ vana piltnik viisakalõ. «Ma mõtlõ, et pisu näko võisi kah pääle jäiä,» ütel’ tütrik häbeligult vasta.
Võru liinan ellimi mitu aastat. Jaani vanõmba olliva Viitinäst Rõugõ alõvilõ kolinu, Mulla majja. Nuu naksiva kõnõlõma, et tulku mi kah sinnä – suur alõvik ja pall’u pilditüüd, a piltnikku ei olõ. Lätsimigi.
Pilditüüd oll’ pall’u külh – mõni kolm satsi leerilatsi, pulma, matussõ, surnuaiapühä. Nii suur teenistüs oll’, et mi ollimi mõlõmba ammõtin. Jaan võtsõ üles ja ma aviti valmis tetä. Viimäte ma naksi esi kah käümä pildistämän, ku Jaan tegi muud tüüd. Tä oll’ jo maalri kah, peris papõrdõga… Jah, esä andsõ maalritüü ja pilditüü alal eksämi kah är.
Paar aastat ollimi vanadõga kuun, a tahtsõmi õks eräle saia. Latsõ olliva sõs – Ester (mu tsõdsõ Roosi lats – T. T.) ja Ülo – ütevana. Ester es kullõ sukugi vanaimä sõnna, ma pidi õks veidükese kohendama. Imä sõs vahel kaivas’ Roosilõ, et taa Hilda om väega kuri. Tihtsäle sai Ülo Estri peräst naha pääle. Ester oll’ nii kuramusõ koer. Ma ütli Jaanilõ, et läämi parõmb är.
Sõs saimi Saali poolõ. Illus maja oll’ näil sääl õkva tii veeren. Sääl oll’ meil sõs üts suur tarõ. Esä tegi õks pilditüüd.
Lugu lätt edesi.
Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.
Tootseni Toivo
