Minevä aastaga võru keele nädäli lõugahus «Kiil suust vällä!» om ku ruskas silmämulku. Olku kitetü tuu lausõ vällämõtlõja, selle et tuu mõttõ perrä olõ ma aastit talitanu ja tuust om pall’u kassu olnu.
Ku müüdä lämmid lõunamaid (nii Aafrikan ku Araabian) sai linnatus ja kotusõpäälitside müüjidega kaubavaihtust tettüs (tuu tähendäs raha tälle, kaup mullõ), sis kõõ parõmb tullõm ostjalõ oll’ hinna allakauplõminõ võru keelen. Kuna inglüse kiil es olõ kummalgi poolõl arvosaavalt selge, sis kõnõli nä uman keelen ja ma uman imäkeelen. Kässi-jalgu ja näomoonutuisi appi võttõn sai tõõnõkõrd edimält küstüst hinnast eski kolmveeränd alla kaubõldus. Nii et uman imäkeelen kõnõlõmisõst või tulla rahalinõ kasu!
A vaimsõt kassu om kah olnu. Olli paar aastat tagasi minemän Liiso pruuvi ja astsõ inne tuud lähkün olõvast Swedpanga kontorist läbi, et üts kindlustusõ asi kõrda aia. Trehvsi üte tasaligu, häätahtligu ja as’atundja teenindäjä manu, kelle rõnnasildi pääl nimi Ülle. Kuna oll’ õkva võru keele nätäl, sis olli sälgä pandnu võru keele agendi pusa. Nal’aperäst ütli panga-ammõtnikulõ lõpus: «Hüvvä tüüpäävä jakku!», millele tä vastas’ mu üllätüses: «Tennä väega!» Süämehe tull’ sääne lämmi tunnõ, nigu olõs sugulasõga kokku saanu. Tä kõnõl’, kuis oll’ mu agendi-pussa taksiirnü ja ummi Võrumaa juuri pääle mõtõlnu. Nii et egäl võimalikul juhul tulõ kanda võrukeelidse kiräga rõivid!
Parhillatsõs om Üllest saanu Liiso laulutsirk, kiä tekk’ meile üte üllätüse viil: võtsõ laulupruuvi uma tütre Liisi kah üten. Tenu toolõ om Liisokõisi keskmäne vannus hulga väikumb – sääne arõnguhüpe.
Kaemalda Liiso noorõnõmisõ pääle om lajan lastun egäle meist iks aastit manu tulõman. Nii ka Tal’na Võru seldsi kogukunnan. Veidü om noid, kel elu viil pulma poolõ lätt. Piät olõma märksüst ja huult, et seldsiliidsi manu saia.
Paar aastakka tagasi trehvsi Võrust Tal’nalõ sõitõn liinibussin kõrvuisi istma Ailiga, kel sukavarda näppõ vaihõl. Tei sis juttu, et meil pääliinan kah võrukeeline näputüütsõõr. No om Ailist saanu mi seldsi liigõ.
Tiatrihuviliidsi võrukõisiga puttu ma kokku Exitraveli puult seenioriilõ kõrraldõduisi tiatrireisega esi kotussihe. Ütskõrd trehväs’ reisijuhis olõma umbõ hää inemine Inno. Säält sai algusõ mõtõ, et olõs hää taa multitalent meile seltsi meelütä.
Kuus vai säidse tiatrireisi tull’ mul inne tetä, kooni vällä mõtli, määndse küle päält tälle tuu mõttõga ligi minnä. Pall’u hüvvi etendüisi sai är nättüs, tiatrihuvilidsõ Võru juuriga Ene ja Külli kah joba seldsi liikmõs vormistõdu, inne ku Innol oll’ võimalik tulla mi Tunglõlõ tiatritarkuisi oppama.
Ildaaigu lätsimi velega haigõmajja immä kaema. Täl tetti uuringit. Nigu meil õks käü, kõnõlimi umavaihõl võru keelen, ku äkki kõrvalsängüst imä tarõseldsiline hõigas’: «Kõnõlgõ kõvõmbahe, mu kõrvul om hüä kuulda uma latsõpõlvõ kiilt!»
Tull’ vällä, et Värskast peri Ainol olõ õi olnu aastit võimalik kuulda umma imäkiilt, ja tä ütel’, et miil läts’ nii rõõmsas ja tervüski parõmbas. Ku ma tälle viil Uma Lehe lugõmisõs vei, tull’ täl vesi silmä.
Nii et ütskõik, kon olõt vai mis tiit – kõnõlõ iks uman keelen, et tä ei häösi. Võru kiil uma pehme kõlaga om tervüsele kah hää.
Müürsepä Külli
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
