Lenin toro otsan
Linda kolhoos Antsla lähkül oll’ sääne, kon majandusnäütäjä olli kõrran ja inemiisi iist peeti häste huult. Kolhoosi tetti esiki veinivabrik. Ütel aol nõstõti pääväkõrda, et kolhoos piäsi vahtsõ nime saama. Vahtsõs nimes pakuti Lenin, tuu läts’ läbi kah.
Kolhoosin tüüt’ häste vana miis, kes oll’ olnu sääl ilmatu ao ja kõiksugutsit kotussit pidänü, eski esimiis olnu. Vana miis es taha kodo koti pääle jäiä. Tä tahtsõ kasvai väikukõist ammõtit. Esimiis löüdsegi säändse tüükotusõ, tuu oll’ esimehe telehvoni vastavõtja.
Telehvon kõlisi. Vana miis haardsõ toro ja ütel’: «Lenin kuuleb!»
Toro panti är ja kõlistõdi vahtsõst. Seokõrd küsti kõrraga, kas tego om Linda kolhoosiga, ja üteldi, et kõlistõdas ministeeriümist. Vanamiis oll’ hää kõnõlõja ja selet’ är, et kolhoosil om vahtsõnõ nimi.
Vanamiis jäigi tuu lausõga telefonilõ vastama. Alostusõn oll’ iks segähüst pall’o, a pia harisi kõik är.
