Või-olla käkk Rõugõ hindä seen midägi säänest,
miä vaimutüü tegijäle inspiratsiooni pääle tuu?
Sõidi suvõl Võrult kodu poolõ Rõugõlõ. Auturaadio möiräs’, tii oll’ käändligäne ja pää mõttit täüs. Neo hüpli nigu keväjädse vaska, ütski näist taha es pikembäs miilde jäiä. Ja äkki oll’ mu pään noidõ tsõõritavidõ mõttidõ vaihõl üte vahtsõ latsiraamadu jaos lugu. Nii selge ja jupõni terräv, et pidi auto tii viirde tõmbama ja tuu üles kirutama. Puul tunni ja paar lehekülge tihhelt täüs kirotõduid märkmigulehti ildamba, ku naksi vahtsõst maailma hindä ümbre nägemä, es lasõ üts küsümüs inämb vallalõ: kost seo no tull’? Kon jaetas säändsit vaimupuhahuisi? Kas tõtõstõ kõgõ harilikumbal pääväl Rõugõlõ käändvä tii pääl?
Muiduki olõ es seo mul edimäne kõrd inspiratsiooni pääle mõtõlda. Lugõjidõga kokkusaamisõl om küsümüs vaimupuhahusõst kõgõ platsin. Kõnõlamalda tuust, et kiränik ollõn iks imehtät, kuis vahepääl tulõ nii, nigu kiäki olõs kraani vallalõ käändnü, ja vahepääl tulõ ei sukugi. Hindä vasta ausa ollõn tulõ üteldä, et nullipäävä omma neo, kon ma arvudi taadõ ei jõvva, ei võta pleiätsit õga papõrdki kirutamisõs kätte, selle et miljon muud asja tahtva tegemist. Päiv om otsani täüs toimõnduisi. Osa asju saagi kõrda, a kirutamisõ mõttõn tulõ kallõndrilõ märki tühi null. Ja kõrvuisi noidõga omma päävä, kon lihtsäle tiit otsussõ, et kirutat. Õdagu imehtät, et sündügi jupikõnõ midägi vahtsõt.
Sakõstõ om inspiratsiuun otsustamisõ ja julgusõ küsümüs. Kas ma lupa hindäl seod läbi tunda ja sis är kah tetä? Edeotsan lätt umajagu vussi. Meil kõigil. Tuud om kah vaia, selle et kuis sa muidu kasunu, ku ilmangi es essünü. Kiruta hariligult uma jutu kolm kõrda läbi. Alustusõn om paar lehekülge kundikavva. Sis ei olõ hindän kimmäs, kas om iks küländ hää asi. Ku om, sis tulõ edimäne mustand. Järgmäne läbikirutaminõ om mu jaos kõgõ mõnusamb, selle et sis saava tegeläse liha luiõ pääle ja juhtumisõ uma süvähüse ja huu. A ütski rida ei saa kirja muidu, ku tuu jaos ei olõ võetu aigu ja julgust. Äkki jaetaski inspiratsiuuni sis, ku julgut tuud küssü?
A mis sis ku…?
Kimmäle avitas inspiratsioonilõ üten ka kõva trenn. Sai aokiränigutüüd teten hää kooli, opsõ küsümä ja vastust uutma. Ummi juttõ kirutõn om mu meelüsküsümine: a mis sis ku…? Küsü ja kae, midä vastussõs saa ja vaimupuhahus, timä om tihtsäle platsin. Kasvatas mu pään olõva luu käsikirjus ja noist saava raamadu, miä nakkasõ umma ellu elämä.
A mis sis ku asi om hoobis Rõugõn? Mu maailma kõgõ ilusamban paigan, kon inspiratsiuun lihtsäle juusk, selle et tan om imevägi: mu pere, säidse järve, põlinõ org, mõtsasaarõkõsõ ja legendest paks õhk.
Kuigi olõ Rõugõn elänü kats aastakümmend, ei julgu ma viil üteldä, et tunnõ tedä nigu umma viit sõrmõ. Rõugõ lihtsäle ei tii hinnäst kõrraga vallalõ. Nii om, et lövvä esiki parhilla kõrrast midägi vahtsõt. Ja vaimupuhahus, timä om tõtõstõ tan. Tiiä taad üteldä, selle et mullõ miildüs kõndi. Seo avitas pää selges saia. Ligi kuus verstä kodukandi teid pite om mu pääväne taks. Ku olõ hinnäst väega ummikulõ kirutanu, sis katõssa. Hariligult om nii, et käümisetsõõri lõpus tiiä, kuis edesi. Kas ma tiiäs tuud kongi mujjal ümbre kävven?
A äkki olõnõs kõik siski tuust, mink pääl uma tähelepandmisõ hoiat ja midä täpsele tiit. Kõik seo kasus. Ja vaimupuhahus, timä käü lihtsäle tähelepandmisõga üten.
Olkõ kuis om, a ma usu, et inspiratsioonipoksahuisi om vaia. Nuu avitasõ sündüdä silmäpilgõl, ku olõt minkagi man süvähüisi seen, nii et heng saa meeleperätsega tegelemisest rõõmu täüs. Ja ku sa viil ei olõ kimmäs, kost inspiratsiuuni saia, sis ma ütle, et otsi seod, miä su meele rõõmsas tege. Kül sis tulõ ka vaimupuhahus. Ja ku tä iks hinnäst kätte ei anna, võit kõgõ pruuvi tan mi Rõugõ käändligaidsi teie pääl kõndmist vai sõitmist.
Trehvämi Rõugõn!
Rõõmu Grethe, kiränik
Jakovetsi Merily pilt
