2020. aasta vahtsõaastakuul lätsi naabrinaasõ puhtilõ. Välläsaatmine oll’ Võro haigla leinäsaalist.
Alostusõni oll’ jäänü mõni minot. Ütekõrraga hüpäs’ tagaussõst sisse mundrih kipõabinäüdsik. Tä pandsõ käe kadunukõsõ kässi ja sõs pää pääle.
Mu sälä takast oll’ kuulda sosistamist: «Viimäte ei olõki koolnu, ku viil pästmä tulti?» ja «Vast istuski üles».
Peräkõrd üts miis hõigas’ kõva helüga: «Tah ei olõ inäp midägi tetä!»
Kipõabinäüdsik saisõ vähä aigu kirstu man ja sõs jalot’ minemä.
Ma tundsõ ja tiidse kül toda kipõabitüütäjät. Tä oll’ kadunukõsõ sõbranna tütär, kiä tull’ hüväste jätmä. Puhtilõ tä tulla es saa, selle et pidi olõma tüül. Inemise, kiä tuust as’ast es tiiä, arvssi, et kipõabi tull’ viil pästmä.
Liira Singa
