Esä imäga pittivä vanast lehmä. Ma aviti hainatüü man kah jõudumüüdä, ku kooli kõrvalt aigu sai. Üts aastak saigi kõva kuhja jagu haina kokku pantus, a tuu oll’ vaia kodu tuua. Esä oll’ organisiirnü koolimaja mant kats vanna kolleegi – üts veoautuga, tõnõ ilma.
Mehe tiisevä küll, kuimuudu kuurmat kinni köüdetäs – puum ja pääkabõl jne –, aga puum oll’ tiid kohe maha jäet ja pääkablal es olõ mõtõt. Tuu asõmõl otsustõdi, et köüdetäs kõvastõ. Kapla muiduki kah es olõ, tuud minti sovhoosi laost otsma. Laon, teedäki, om kabõl suurõn kerän, midä kiäki nõsta ei jõvva. Õnnõs oll’ üts kerä ots siski sääne, midä miis jõusõ nõsta. Laohoitja ütel’, et võtku mehe taa, lõikama ei nakka, ja toogu tagasi.
Nonii, sõidõti kuhja manu ja vähämb miis Väino, haridusõlt füüsik, ronisi autukasti kuurmat tegemä. Kabõl jäi oodussilõ. Suurõmb miis, nimega Allo, nakas’ viglaga hainu üles andma. Pilve kävve parajalt üle pää nigu augustikuun õks. Allo rutas’ haina kühveldämisega, et mitte vihma kätte jäiä. Väino es jõua kõkkõ tuud ülesantut haina kõrralikult kinni sõkku. Lõpus oll’ kuurma pia pilvini ja Allo otsust’ kabla ümbre tõmmada.
Tõmmas’ mia tä tõmmas’, a õks jäi hulk kapla üle, tuu oll’ ilustõ kerän. Tollõ ülejäänü kerä tä sis visas’ kuurma pääle, õkvalt Väinolõ kaala. Väino tunsõ, et lämmi sall om kaalan ja käsüt’ autu liikma. Allo õks vahte pilvi ja vaot’ mugu gaasilapatsit. Tii es olõ sääl põllu pääl suurõmb asi ja pooma puudus nakas’ tunda andma. Allo aga vaot’ lapatsit, ku äkki kai: üts miis juusk autust müüdä, kabõl kaalan. Sai inne elektriposti müüdä ja jäi saisma. Väino oll’ tennü uma elu kõgõ virgõmba 100 miitret. Esi sellät’, et tä oll’ vällä rehkendänü: ainukõnõ võimalus ellu jäiä om autust inne elektriposti müüdä saia. Muidu pidi tõnõ tõsõlt puult posti minemä ja sis olõs asi joba kahtlasõs lännü.
Nii et õigõlõ tetti, et füüsik kuurma otsa panti. Mõni tõnõ olõs tõisildõ rehkendänü. Tegelikult omma nuu valõmi peris lihtsä. Pia egäüts tiid, et ku tiipikkusõ jagat kulunu aoga, om tulõmusõs kiirus. Sääl om aga tuu nipp, et ku tiipikkus nulli lätt, kaotas ülejäänü kah mõttõ.
Naksi mõtlõma, kuimuudu mukka olõs sääl kuurma otsan lännü. Vast mul ollu kah võimaluisi, noorõlt oll’ mul kõgõ puss vüü pääl. Ja kapla ma üle katõ sekundi kaala ümbre vällä es kannada. Tuu määräs är, et tiipikkus om kah määrämatus. Ma olõ rahul tuugagi.
Pulga Jaan
