Tagasi puu otsa
Ma kuuli raadiost, et Ameeriga inemise piät valimiisil uma helü saatma kiräga. Ja sõs tull’ vällä, et osa inemiisi mõista-i inämb käega allkirjä kirota. Tagasiminek om iks kimmäs. Meid uut tuu vast iih. A võiolla joba omgi meil kah nii. Om latsi, kiä kirotasõ käega õnnõ koolih ja raamatit lugõva kah sunniga. Vähä tuust. Koolioppaja ütlese, et latsõ mõista-i inämb kõnõlda kah.
Kotoh kõnõldas näidega veidü. Vanõmbil om jo hää miil, ku latsõ püsüse vakka ja sekä-i. Vanastõ üteldi, et lats kõnõlõs sõs, ku kana kusõs. Parhilla olõs väega vaia, et nä suuri inemiisiga kõnõlõsi ja vahtsit sõnno mano opissi. Ku vanõmb lugõ raamatut ette, sõs olõs vaia peräh tuu üle kah arota. Nii saa lats vähämbält kõnõlõmisõ selges. Kül sõs opp lugõmisõ ja kirotamisõ kah är.
