Ma ei tiiäki, om taa mul periselt nättü asi vai ettekujotus. A lugu oll’ sääne.
Kävemi 1980. aastil mu vannatsõtsõ huuldaman, tä oll’ sis 83 aastat vana. Ütskõrd lubasimi kah minnä, a es saa. Timä läts’ tuupääle naabri mano helistämä, a sattõ tii pääle maaha ja murdsõ reiekaalaluu är. Nakas’ sääl maan rüükmä, a kiäki es kuulõ. Läts’ vast mitu tunni müüdä, ku naabrimiis Volli kuulsõ midägi ja läts’ kaema.
Vannatsõtsõ lõigati haigõmajan, a perän tuud jäi tä sängü. Oll’ kats kuud mu puul, sis kats kuud üte tädi puul, perän viil kats kuud tõsõ tädi puul. Tä kül tahtsõ väega kodo minnä, lugi sõnno, et uma kodo kullakõnõ, uma tarõ armsakõnõ. A kodo tä tervüse peräst inämb es saa, läts’ hoobis Nõo külänõvvokogo Luke vannokodo. Käve tedä egä kuu kaeman.
Ütel talvõpääväl helistedi mullõ säält, et vanatsõdsõ aig maa pääl om otsa saanu. Tuu päiv oll’ 25 kraati külmä. Sai kolhoosist veoauto ja sõidi Lukõlõ. Minno juhatõdi puukuuri: ütel puul olli puuriida, tõsõl puul külmänü vanatsõdsõ. Kirst avitõdi pääle nõsta ja lätsimi kodo. Tuukõrd oll’ sääne kommõ, et koolnu viiäs kodo lautsilõ. Imä oll’ õnnõdu, et lassõva sääl är külmädä, tedä ei saa rõivilõgi panda. A tädi ütel’, et nigunii om vaia elämine lämmäs küttä.
Kutsõmi appi üleoro sugulasõ. Sulatimi vanatsõdsõ üles ja pannimi rõivilõ.
Olli uma sängü pääl, vahepääl kütse ahjo. Ütekõrra, ku ma juhtu pikäle olõma ja vanatsõdsõ oll’ lautsil, kai aknõst vällä. Välän oll’ maru illos ilm, päiv paistu. Õdagupoolõ aig, päiv naas’ jumalihe minemä. Puu olli härmän.
Äkki ma näi, et tsõdsõ kotsilt läts’ nigu heng vällä. Nigu väiku udsukerä, miä es olõ peris ümärik. Heng tekk’ tsõdsõ kotsil tsõõri, läts’ sis lae ala ja pääle tuud aknõst vällä.
Pingudi ummi silmi, et kas ma näe õigõt vai nägemiisi. Hoovi pääl oll’ kooguga kaiv. Heng, miä oll’ olnu tarõn udsukerä muudu, muutu välän neerukujolidsõs, läts’ kao poolõ ja säält edesi lauda poolõ. Kao ja lauda vahepääl kattõ tä är ja kõik ilm läts’ jäl selges.
Johansoni Madis
