Seokõrd oll’ üts jututalgu teema «Kunsti pututus» ja ma naksi tuuperäst esi kah mõtlõma, mis piät tõtõstõ hää kunstitüü seen olõma, et taa tüküs aos miilde jääsi. Paistus, et suurõmb jagu inemiisi arvas, et kunst tähendäs maali vai kujju. A või mõtõlda niiviisi kah, et kõik, midä häste tetäs, om kunst. Jutukõnõlõmisõ piinüt kunsti mi rahvas egätahes tund. Hindid panda om perädü rassõ, a sis, ku loet ja suu esihindäst naarulõ vai süä hallõs lätt, om asi õigõ. Tõnõkõrd või kulm käprä kisku ja mõni lugu võtt esiki ohkama. Kunst kumpas mitund muudu.
Talgotüü tähendäs ütist rahmõldamist: kõik nägevä vaiva, et õdagulõ saia. Mu meelest olliki timahavadsõ talgolidsõ jutukirotamistõ küländ ütepall’o jõudu pandnu. Es olõ nii, et üts om tõsitsõlõ higistänü, korgõ tsihi säädnü ja tõnõ lihtsäle moodu peräst midägi kirja pandnu. Kõiki uma tundõtooni, huumori vai iroonia poolõst üten haardvidõ juttõ puhul oll’ arvu saia, mille seo om kirotaja seest vällä tüknü. Mõnõl juhul tegüsi esiki tenotunnõ: no tõtõst, aiteh, et mullõ kah seost mõttõst vai johtumusõst kõnõlit.
Seo aasta jäivä eräle miilde jutu kunsti pututusõst. Viil kõrd sai üle kinnitedüs, et olõ-i teemät, minkast võro keeleh kirota saa ei. Mõnõl jutul, miä kunsti üle märgoti, oll’ õkva mõttõtiidüsline maik man.
A mooska lugõminõ om periselt elon juhtunu nal’alidsõ luu, ku nuu viil laabsahe kirja kah omma pantu. Vana hää miildetulõtusõ varramba juhtunust võti iks suunuka naarulõ.
Aituma kõikilõ, kiä võti vaivas kirota!
Om üllätävält illos nätä tuud, et om niivõrd pall’o hään võro keelen kirotajit.
Tuu es olõ väega ammu, ku võrokiilne kiräsõna oll’ laemba rahvahulga jaos võõras: kirändüsklassiku olli võro keelen kirotanu, a tuu es olõ egäpääväne asi.
Seo, et täämbädsel aol saadõtas Uma Lehe jututalgolõ nii hulga hään keelen kirotõduid juttõ, näütäs, et om olõman paras hulk kirotajit ja tego om iks peris elävä keelega. Mi kandi jaos om tuu väega tähtsä.
Kunagi ammu kirot’ Kama Kaido umbõs nii, et Uma Leht om tennü võrokõsõ kirärahvas. Jumala õigõ, a mullõ jäi noist kunstiteemäliidsist jutõst, midä loi, silmä, et täämbädses kirotõdas kuigi tsukrudsõlt, kimmä pääle. Veitüs jääs tuud «hullu» pututust, miä jutust jutu tege. Mitmõn kunstijutun oll’ inämb juttu luudusõst ja elost ku kunstist ja aeti kodokoetut filosuufiat. Siski oll’ Eesti Rahvaluulõ Arhiivi puult hinnat katõgooria võidujutt kinäste teeman seen ja kirotus lõppi puändiga.
