8. Latsiga maalõ pagõminõ ja alõvi pommitaminõ

 
Esäga oll’ joba kõnõldu, et ku midägi om, sõs läämi mi kah Kenderi Karla poolõ. Kraam oll’ mul kõik kohvridõ sisse är pakitu, et ku midägi juhtus, sõs Karla tulõ hobõsõga perrä. Ütli sõs Jaani imäle, et mi läämi Kenderi poolõ är, kül peräst tulõmi kraami perrä. Tä ütel’, et oh, ärku mi Toivot naaku üten võtma – kuis ma tedä üsän kanda jõvva, et ku kraami perrä tulõmi, sõs viimi poiskõsõ kah. A Ülo ja Aive naksi rüükmä, et ku ma velekese siiä jätä, sõs nimä ei lää kah. No sõs es olõki midägi tetä – võti su kah üskä…

Ja nigu esä oll’ opanu – objektiivi kah aparaatõ iist; et aparaatõ ei jõvva kanda, a objektiivi masva rahha. Objektiivi panni kotti, su võti üskä – tuu oll’ mu varandus…

Jõudsõmi sõs sinnä Kenderi poolõ. Ütli, et näet, ti olõti siin ni tassa, a meil alõvin om suur sõda. Nuu es olõ üüse midägi kuuldnu kah. Ja pall’u sõs tuud maad om, vast viis-kuus kilumeetrit… Ma sõs ütli, et nüüd ei olõ muud midägi, mul om kõik kraam är pakitu – et panku no Kenderi Karla nüüd hobõnõ ette ja toogu Jaani vana ja kraam är.

Karla nakas’ hobõst ette pandma, ku äkki kaemi – jummal, määne linnukikari alõvi pääle lätt. Uma viis-kuuskümmend linnukit! Es saa Karla kohegi minnä.

Suurõ kaupmehe kah joba pagõsiva, sõitsõva uma kraamikuurmaga Kenderi mant müüdä. Karla viil naardsõ, et kae kos suurõ saksa laskva jalga.

A alõvin oll’ lugu nii. Ku laskma naati, sõs mu imä ja Jaani imä lätsivä sahvrilõ varju. Meil oll’ sääne suur telliskivisainuga sahvri. Sääl nä ollivagi peris rahuligult. Olliva sõs viil inne süvväki tennü ja üts vinläne oll’ tulnu ja olliva viil toolõ kah süvvä paknu. Tuu oll’ ütelnü, et oh, ega siin midägi ei olõ, kül lätt üle.

A sõs naati äkki pommitama! Nimä olliva sõs sahvrilõ pagõnu. Üts vinne soldan oll’ sisse juusknu ja muudku kõrranu, et «Idi, idi!» – et tulkõ vällä. Mamma sõs oll’ ütelnü, et läämi nüüd ruttu, ku soldan kuts, mine tiiä – vast maja joba palas koskilt.

A Jaani imä oll’ ütelnü, et ei lää sinnä vällä kuulõ kätte. Mamma oll’ sõs mõtõlnu, et lätt tarrõ ja kuts esä – Jaani esä oll’ tarõn olnu –, vast tuu kutsõn tulõ imä kah vällä. A nigu mamma sai tarrõ, käve prahmak ja lagi sattõ sisse ja lei ussõ valla ja aknõ iist. Mamma sai juuskõ sanna poolõ lõhmussidõ ala. …

Lugu lätt edesi.

Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.

Tootseni Toivo