Timahavadsõ Uma Lehe jututalgo hindajidõ kogo lemmikjutu kirotanu HILLEPI EINAR tüütäs justiitsministeeriümin, om sääl karistusõigusõ ja menetlüse talitusõ nõvvoandja. A lisas toolõ om täl suur kultuurihuvi, tä tege tiatrit ja om Umalõ Lehele jo aastit juttõ saatnu. Uurimi, kiä Einar om ja midä mõtlõs.
* * *
Kiä Sa olõt, Einar?
Nal’aga poolõs võisi üteldä Katussõ-Karlssoni sõnnuga: «Parajalt paks miis parõmbih aastih!» Olõ sündünü ja kasunu Võrol, esäkodo om Võro ja Rõugõ valla veere pääl, paar verstä Vahtsõ-Saalusõst, Kavadi järvest. Iskna oja vesi juusk vana maja aknidõ alt müüdä. Sääne veerepäälne kotus, mida kumbki vald ei taha häste umas lukõ. Esieränis talvõl, ku tiid tulõ lumõst puhtas tougada. Kelle traktor sis kohalõ saadõtas? A noh, hää mehe tegevä iks tüü är.
Ku maalt liina kuuli lätsi, oll’ tükk tegemist, et eesti kiil selges saia. Väega viltu kaeti poiskõsõ pääle, kiä õigõt kiilt es mõista kõnõlda. Nii et peris imäkiil om sis kõgõpäält olnu võro kiil. Imä kudasi UKU-lõ kangast ja opas’ samah poiskõsõlõ, kiä, aabits põlvi pääl, piili kõrval istsõ, tähe selges.
Ku keskkuul läbi sai, lätsi Võrolt Tartuhe kuvvõ jämme samba taadõ õigust opma ja tuuh valdkunnah tii nüüd tüüd kah. Pääliinah.
Ku Sinno guugõlda, tulõ edimält vällä, et olõt näütlejä.
Elo om jah säädse võimalusõ kah paknu, et saa tiatrih aoviidüsses tükke tegemäh kävvü. Joba pikki aastit. Ku päiv aigu tüü man paragrahvõ käänät, sis om maru hää, ku saat õdaku hoobis tõistõ maailma minnä. Panõt tõõsõ rõiva sälgä, mol’o määritäs värvega kokku, vahepääl pandas hapõn ette vai tetäs pää kiilas ja minek. Näütüses saat «Lohengrini» etendüseh kuninga käest suurõ kirvõ kätte ja olt timukas, vai «Carmeni» tüküh kõrtsmik. Vai hoobis kolmandah tüküh vana kuningas, kiä peräst ilosat pito üüse maaha tapõtas ja kandõraami pääl korgõst kambrist vällä kandas.
Tiatrih omma hoobis tõsõ murrõ, unõhtat säädüse ülepää är. A ega tuuperäst asi sis lihtsämp olõ-i, üle nuka ei või lava pääl kah laskõ. Inemise tulõva õdaku kaema, tahtva iks kõgõ parõmbat nätä, näid ei huvita, et sul om pää pääväst pulki täüs. Ja õigõlõ mõtlõsõ.
Ja filmeh olõ kah saanu hinnäst näüdädä. Kõgõ suurõmbas rollis võisi pitä Martti Helde kiudutamisõ kotsilõ tettüt filmi «Risttuulõh». Tuu om ummamuudu tehnikah tettü film. Kiä nännü om, sis tiid, et inemise ommava nigu pilte pääl saisma pantu, aig om näide jaos saisma jäänü ja kaamõra om sis tuu liikva asi, mis noidõ kujjõ vahel ümbre käü. Ega ma sääl peris hää tegeläne es olõ, Siberi kolhoosi esimiis. Uhkõ ja kuri olli, a lõpõtusõs saadõti minno hinnäst kah kavvõmbahe ja külmembähe kotussõhe. Süüs panti tuud, et egä kõrd uma valgõ soni Stalini kipspää pääle vissi.
Kuis om trehvänü nii, et olõt naanu ummi juttõ Umalõ Lehele saatma?
Ega peris häste ei tulõki miilde, määne tuu algus oll’. Jo sis trehvsi kuikina õigõl aol õigõlõ kotsilõ, Uma Leht löüdse kuikina minno üles. Nigu üteldäs: juhussõl om eloh tähtsä kotus. Jäi silmä, et võimalus om kirota, ja mõtli, et mille mitte, piässi kah pruuvma sõnnu ritta säädi ja är saata. Joba kooliaost, ku kirändüse oppaja paksõ, et ma võisi mõnõ kirätükü võro keeleh võistlõma saata, om miilde jäänü, et kirota om võro keeleh pall’o, ullipall’o rassõmp ku niisama kõnõlda. Ja ega ma kimmäle peris õigõlõ parhilla kah ei kõnõlõ ja kirota. Ku maal naabrimehe Rätsepä Aarega kokko saa, sis tunnõ, kuis eesti kiil tükis maru kõvastõ võro kiilt är matma.
A üteldäs: «Julgõ soe rind om rasvanõ!» Ku ei proovi, sis ei saaki midägi tettüs vai üteldüs. Nüüd vist lätt sutõ rind viil rasvatsõmbas, ku jahti ei lubata kah pitä.
Mille piät tähtsäs võro keeli juttõ kirota?
Võro kiilt piät iks eloh hoitma, nigu ürgmiis koobah tuld. Nikani ku mõistat ja arvu saat ja om tõisi kah samasugutsit. Seo kiil tege mi eesti kultuuri jo pall’o rikkambas, värvilidsempäs. Kõik murdõ, midä Eestimaal kõnõldas. Kultuuri olõ-i kunagi pall’o. Häös kultuur, häös rahvas.
Ütle lõpõtusõs kinä aastalõpusuuv Uma Lehe kirotajilõ ja kõgõlõ Võromaa rahvalõ.
Koolõ-i kohegi, ku süä terve. Kõrva iks kirgile ja hand rõngahe! Võro veri ei värise, paklanõ hamõ ei kärise.
Küsse Rahmani Jan
Hillepi Einar kirändüsklassikat lugõman. Eräkogo pilt
