Uma Lehe 2024. aastaga jututalgo hindajidõ kogo lemmikjutt
Kunst om mi ümbre egä päiv ja egäl puul. Sis, ku veidükese laembalt mõtõlda. Ei taso kitsalõ kinni jäiä ahtahe ruumi, et kunst om inne kuulsa kunstnigu pintsliga maalitu, kõvastõ valvõ alla võetu raami sisse pantu naaratav Mona Lisa. Kunst om raami seeh ja raamist väläh, raami iih ja raami takah.
Raami seeh om pilt. Kiäki om as’a pääle mõtõlnu, tundnu, et hing taht midägi üteldä, käe pikendüses olõva pintsliga tuu mõttõ vällä maali, näüdätä. Vähempält hindäle. Harilikult tõisilõ kah. Mille muido ülepää midägi tetä, ku tõisilõ ei näütä? A võit õnnõ hindäle kah tetä, nii et kiäki tõõnõ ei näe. Sis om jo peris ütskõik, kuis vällä tulõ. Esi luut kunstnik iks parõmpat, esi iks arvas, et illos. Kaes vahepääl peeglihe ja ütles vasta kaejalõ, et häste tettü. Üteldäs, et ilo om kaeja silmih. Ku kunstnik om midägi valmis tennü, sis timä silmih ja pääh om asi iks illos. Ku hing taht näüdädä, vällä tulla.
A ku tõisilõ kah tüüd näütäs, nuu kah kaema nakkasõ, sis ei tiiä kunagi, kas nuu sammamuudu nägevä. Ja kas vai kuimuudu sis kunstnikulõ kah ütlese. Vai jätvä ütlemäldä, a kirotasõ koskil, et jummal hoitku, kül oll’ jälle asi, kuikina ei saa arvu, mille sääne tüü ülepää tettü om, mis tuu kunstnigu pääh kül om. Vast sarvõ nigu kuradil. Kunst om tuu kah, kuis sa määndsegi inemise vai as’a kotsilõ ütlet vai ütlemäldä jätät. Tuu kotsilõ võisiki kosta, et raamist väläh kunst. Kõnnõkunst, arvu saamisõ kunst, inemise mõistmisõ kunst.
Raami sisse pantu pilt oma ummakõrda majah. Harilikult. Selle et väläh lätt värv vihma käeh lakja vai pliiküs päävä käeh ja pilt kaos. Tulõ jälki üteldä, et kunst om kunstih, om maja seeh ja maja esi om kunst. Ja kunstnik majah om kah kunst. Kiäki om tä loonu. Tiidmäldä täpsempäle, määne tä olõma saa. Egäüts oma ummamuudu luudu, ummamuudu kunsttükk.
Ku kaet skulptuuri, sis sääl on kinni püvvetü inemise kuju, a hinge sääl nigu ei olõssi. Vai periselt iks om. Kunstnik, tuu tüü luuja, om uma hinge sinnä kivi, marmori sisse pandnu. Ummakõrda om tä kinni püüdnü sis tuu latsõ, mehe vai naasõ hinge, kelle tä ummi kässiga, uma täpse silmäga kivi sisse vai kivist vällä om ragonu. Vällä om pästnü. Võisi sis nigu ütledä, et kats hinge ommava üteh kivikujuh kokku saanuva. Ja sis noid kattõ hinge tulõva kaema tõõsõ inemise, tõõsõ hinge. Hingäse sügäväle ja ütlese: «No kül om iks illos!» Ilo om kaeja silmih. Et sis kunst om kah kaeja silmih. Ja silmihe tulõ tä ummakõrda hingest, süämest.
Nigu naksi inne arotama, sis jah, kunst om näütüses maja, laembalt talo ja moro tuu ümbre. Kõik, mis talo kõrvalõ jääs. Nii kuis suur luuja om talomaja ehitäjäle ilomiilt andnu, niimuudu sis tuu asi vällä tulõ, tõisilõ paistuma nakkas. Silm puhkas. Ummi kässiga ehitet ilosah majah eläs illos inemine. Inämbüste. A ku võtat vana talo ja talokotussõ, sis om arvada vana, kiä tuu maja tekk’, lännü, tõõnõ, noorõmp hing om asõmalõ tulnu. Sis om maru tähtsä, et tuu vahtsõnõ hing lövvässi üles vana hinge. Vana kunstniku kunstimeele, et vahtsõnõ ja vana ütehkuuh püsüssi. Nii talo ku talo ehitäjä uma. Ku mõlõmba löüdvä ütstõist üles, saava ütitse keele, sis kasus ja kosus kotus edesi. Lätt häitsemä. Sulas luudusõga kokku. Luuja ja luudus. Suurõ kunstnikust luuja luudu luudus, taivas ja maa ja mere, mõtsa, oro, mäe. Ja taa kunstniku luudu üts tsill’okõnõ jupikõnõ – inemine. Kunstnik, kiä kunsti tege.
Inemine, timä kiha ja hing om kunstitüü uma häie ja halvu külgiga. Algusõh, ku sünnüs, om pal’as nigu põrknas. Illos lats, egäle imäle kõgõ ilosamp kunstitüü ilma pääl. Sis nakkas tuu põrknas rõivit kandma. Algusõh noid, mida tõõsõ tälle sälgä pandva. Arvasõ, et piässi hää olõma, hindäle miildüs, lats om rahul ja tõõsõ nägijä kah. Aig lätt ja lats nakkas esi rõivit otsma ja sälgä pandma, umma maidsõt otsma. Rõiva ommava kah kellegi tettü. Ja tuu om kah jo kunst, käsitüükunst vai massinatüü.
Umaette suur kunstitüü ommava rahvarõiva. Esieränis naisi uma. Pand inemine rahvarõiva sälgä, lätt laulu- vai tandsupidolõ. Tege esi muusikakunsti, tandsukunsti. Tõõsõ tulõva ja kaesõ. Lauldas laulukaari all – kõiki jalgu all ja pää kotsil om uhkõ ehitüskunst. Pidolõ sõidõtas tiid piteh. Om tuu sis lagja vai kitsas, kivest vai millest muust. Tuu om tiiehitüskunst. Sõidõtas mitmõsugumaidsi massinidõga, mille luumisõh om jälki lännü kunsti vajja.
Ja niimuudu om inemine esi ku kunstitüü kunsti keskel, kaes kunsti, tege kunsti. Tege ja tund kunsti pututust algusõst lõpuni, hällüst havvani.
Hillepi Einar
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
