10. Esä pandas puulvägüsi ammõtilõ

 
Ku sakslasõ lännü olli, taheti esä Vinne sõaväkke võtta. Meil oll’ kõik är palanu, esäle anti sõs võimalus, et jääs siiä, ku nakkas valla täitevkomitee asõesimehes. No esä arvas’ kah, et mine nüüd sõtta kolmõ väiku latsõ mant… Nii tä sõs puulvägüsi tuu ammõdi vasta võtsõ.

Kerikumõisalõ anti meile väikene korter. Sääl olli seen sakslaisi raudsängü ja kapi, tuu kõik jäi meile pruuki. Meil jo midägi es olõ, õnnõ tuu, mis sällän oll’… Inemise kül aviti väega pall’u. Mõni andsõ rõivit, mõni anumit, söögikraami ja kõkkõ tuudi…

Nojah, esä läts’ sõs vallamajja ammõtilõ. Päält sõta oll’ jo naid mõtsamiihi pall’u. Kes koskil riigiammõtin oll’, tuu maaha tapõti. Miilits tapõti meil är ja komsorg ja…

No kõgõ rohkõmb tegemist oll’ noidõ normõ kättesaamisõga. Normi olli küländki suurõ ja inemise es olõ viil harinu ja es taha noid normõ är tuvva. Sõs pidi käümä talust tallu noid nõudman. Tuukõrd oll’ meil varumisvolinigus üts Kõiv, Basilio – Passas kutsuti. Esä pidi sõs tuuga üten käümä. Esimiis oll’ opanu, et võtku nä õks kõgõ püssä üten. Üts naistõrahvas oll’ tuukõrd külänõvvukogu esimiis. Esä oll’ kül ütelnü, et mis naist püssest – kes tappa taht, tuu tapp niisamagi är…

Järgmine kevväi naksimi majja üles ehitämä. Talvõl teimi talgit, saiva kõik suurõmba tüü tettüs. Esä oll’ esi ammõtin, tuul es olõ aigugi esi kõik aig ehitä. Vahepääl anti meile viil maad manu ja sõs oll’ mi krunt koolimaja aia mant Ööbikuoru viirde vällä.

27. rehekuul pidi meil tulõma katusõlüümise talus. Esä oll’ kah õkva varumisvolinikuga üte tsõõrikäügi lõpõtanu ja pidi tuuma katusõnaklu. A varumisvolinikulõ tull’ ütesttüküst ähvärdüskirju. Tuu oll’ sääne tsiga miis kah, purjun pääga paugut’ püssä ja lubasi kõik Vinnemaalõ saata…
No vot, ja oll’gi nii, et eelmisel pääväl tull’ esä lõunalõ ja ütel’, et Passalõ tull’ jälki ähvärdüskiri. Tuu es julgu õdaku poodi mant kodu minnä. Oll’ kutsnu, et kes tulõ tedä kodu saatma – tä ost pudõli. Ei, kiäki ei lää… No esä oll’ sõs ütelnü: ah, ma saada su kodu, kes sõs meid putus, mis mi kellelegi kurja olõ tennü.

Saatsõgi kodu. Olli sõs kah viina võtnu sääl Passa puul – Passa naasõ jutu järgi – ja nakanu nigu kodu tulõma, andnu jumalagajätüs kätt, ku läbi aknõ anti kats automaadivalangut. Nii saigi esä sääl surma ja tuu Passa kah.

Sa ollit sõs katõ aasta ja nellä kuu vanunõ, sa ei tiiä tuust mitte midägi…

Lugu lätt edesi.

Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.

Tootseni Toivo