Pia egän külän om mõni küläfilosoof, kiä uma nägemise perrä maailma asju paika pand. Mul oll’ au ütte tunda, a mehekene es jõvva uma tähetunni är uuta ja kolisi ülemise kõrra pääle. Tuust mehest om mul meelen ütelüs, mia täämbädse ilma olukõrra väega häste kokku võtt. Miis oll’ süvenenü kõikvõimalikõ konflikte sisse ja tennü säält uma järeldüse. Praktikan nägi tuu asi vällä nii: ku mehe naksi norima, sis sõbõr Nikolai es prooviki tulipäid kiildmä minnä, timä nakas’ hoobis takast ässitämä. Tulõmus oll’ tihtipääle paremb ku kiildmisega ollu. Egän tülüfaasin olli Nikolail uma ässitüslausõ, a inämbüste omma nuu mul meelest lännü. Küll om meelen lõpulausõ, midä tegelikult piaaigu vaia es olõki. Tuu oll’ sääne: «Andkõ, jah, näkku! Lööge mutta pikäle, sis tulõ ma kah, anna jalaga paar litti ja küsü, et kas viil norit vai.»
Määndse suurriigi juhi suhtõ nuu sõna täämbä olõs pasnu? Edimäsenä tulõ miilde Hiina. A paistus, et Hiina täämbäne juht om tuu Nikolai kuldlausõ tarvitamisel ülearu (?) ettevaatlik. Ja tegegi vast õigõlõ. India, kiä kõik aig Hiina sällä takan om sörknü, ollõv inemiste arvu poolõst joba maailma edimäne. Kas nuu kats suurriiki kunagi ka kuldlausiid luupma nakkasõ, tuud ei julgu ennusta.
Es julgu ennusta ka minust mitmiid kõrdu targõmb Kaplinski Jaan. Mul oll’ timäga noist asjust mitu kõrda juttu, peris pikä vaheao takka. Edimäne kõrd oll’ Vanemuise ringauditooriumin, sis ku Ernitsa Villem visas’ õhku uma kuulsa küsümüse: «Kuimuudu tundõ Joonas hinnäst Leviaatani kõtun?»
Tuukõrd tunnist’ verinuur (nigu makki) Kaplinski, et timä om püüdnü noid rahvidõ ellujäämise küsümüisi kõgõ uma noorõ jõu ja mõistusõga (joba tuukõrd üts Eesti parembiid) är lahenda, a ei olõ kimmäs esiki tollõn, kas paremb sais om suuril vai väiksiil riikel.
Läts’ müüdä 40 vai 50 aastat, mi olli saanu häis tutvis, ja ma kaki vana teema Mutikul laua takan vahtsõst üles. Jaan ütel’ ausalõ: timä ei olõ vahepääl tollõn küsümüsen suurt targõmbas saanu. A ku ma taha asja edesi uuri, sis tä pand mullõ kokku nimekirä vällämaa targõmbiide autoriide raamatist, vast säält nakkas midägi koitma.
Ma, loll, es võta tuud nimekirjä vasta. Tuukõrd es tiiä, et kunagi tulõ aig, kon ma müüdä ilma ringi joosta ei saa, jala ei lupa. Tuu aig om käen ja mul tulõ leppi Nikolai kuldlausõga, mia mu arust ei sellädä kauõstki kõkkõ är. Esiki mitte tuud, et Soomõ tahtnu tagasi Karjalat ja Jaapan Kuriili saari. Ja ma ummi kõndmise jalgu. Mitte tollõ jaos, et siist maalt minemä kõndi. Jalgu lätt vaia ka sis, ku tahat kohegi pidämä jäiä.
Kaemalda tuu pääle, kuis Soomõl ja Jaapanil ummi asjuga lätt.
Pulga Jaan
