Oppaja Mõhk

 
Nigu vast täämbädse pääväni, panti mu keskkooliaigu kah oppajilõ hõigunimmi. Nuu olli hariligult lühkü, tulnu ede- vai priinimest. Mõnõl oll’ kogoni mitu hõigunimme kõrraga. Meil olli kõgõ populaarsõmbidõ oppajidõ hõigunime säändse: Kirvõs, Sass ja Mõhk.

Mõnikõrd sai noidõ nimmiga nall’a kah. Oll’ kooliaasta alostus ja õkva maalt kuuli tulnu poiskõnõ es tiiäki viil kõiki oppajidõ perisnimmi. Ku Mõhk tunni alost’, tull’ vällä, et tä oll’ suurõ kipõga klassipäivigu maaha unõhtanu. Andsõ sis toolõ vahtsõlõ poiskõsõlõ käsu päivik oppajidõ tarõst är tuvva ja tuu läts’ki oppajidõ tarrõ.

Oppajidõ tarõn istõ kolm naisoppajat. Vahtsõnõ poiskõnõ naas’ noilõ sis seletämä, et oppaja Mõhk käskse klassipäivigu tuvva. Tarõn istja kaiva ütstõõsõlõ otsa, hoitsõva naaru tagasi ja otsusti vigurit tetä. Nä naksiva päivikit läbi lappama, kaiva ütte ja tõist ja lõpus ütlivä: «Ei lövvä mi tast säänest oppajat nigu Mõhk.»

Es lääki inämb pall’o aigu, ku uss läts’ vallalõ ja sisse tormas’ tuusama Mõhk. Oll’ är pahanu ja torisi, et olõs nigu koolilatsõ surma perrä, mitte päivikut tuuma saatnu. Mõhk haard’ kuh’ast kipõstõ õigõ päiviku ja kammand’ ärhiitünü poiskõsõ üten hindäga klassi.