Raamatit lukõn har’otami üteliidsi tekstist arvosaamisõ
piinüt kunsti, midä lätt elon väega vaia
Latsikiräniguna lövvä ma hinnäst õks aig-aolt pistüjalapulli esitäjä olokõrrast. Saisa saalitävve latsi iin, mikri käen, ja kõnõlõ. Püvvä õks kõnõlda tuust, miä näile tähtsä om. Et midägi miilde jäässi ja elon edesi avitasi. Seo aastakki olõ joba mitund kõrda tuud tennü. Hariligult oppa ma päält kõgõ muu latsilõ selges sõna «prototüüp», näütä ummi raamatidõ prototüüpe pilte ja arota, kost saia inspiratsiuuni. Luukere funktsiooni võtami kah egä kõrd läbi. Latsõ saava teedä, et inämbüs luukeresid omma umbõlõ häbeligu, tuuperäst nä hinnäst inemiisi ja eläjide sisse är käkvägi. A päält umakasu om näil ülesannõ meid pistü kah hoita, avita meil liiku ja kaitsa mi sisikunda vikasaamisõ iist.
No tuu tollõs, seo aastaga «pistüjalapullilõ» panni külge arotusõ lugõmisõst ja raamatist ületsembält. Taipsi kah, et periselt olõ-i vaiht, kas arota taad vähämbide vai suurõmbidõga. Hää latsiraamat om nigunii mu jaos tuu, midä suurõ kah isoga lugõva. Hää sõnnom om kah sama nii latsilõ ku suurilõ. Niisõs küsü alostusõs latsi käest, midä om ülepää lugõmisõs vaia. Vastussõ tulõva küländ kipõlt. Lugõmisõs om vaia raamatut vai teksti. Sõs om vaia silmi, miä näütäse, olkõ prillega vai ilma. Sõs piät lugõjal viil olõma aigu ja tä piät tundma tähti ni mõistma noid kokko lukõ.
Üts kuvvõaastaganõ poiss Võro Pässäpiku latsiaian ütel’ vällä ka tuu tõõ, et lugõmisõs om vaia mõtõlda. Tõtõjutt jah, suuri inemiisi ilman nimmatas tuud vast funktsionaalsõs lugõmisõs. Et loe-i sõnno kokko õnnõgi, a saat arvu kah, minkast jutt käü. Nii saagi latsilõ kõnõlda, et raamatit lukõn har’otami üteliidsi tekstist arvosaamisõ piinüt kunsti. Ja tuud lätt elon väega vaia. Tuu või är hoita näütüses noid juhtumiid, kon hinnäst halvalõ lepingulõ ala kirotõn tillitä lasõmi. Vai kon vahtsõt tüüriista võlssi pruugimi, selle et pruukmisoppus oll’ ku hiina kiil.
Tekstist arvosaaminõ avitas meil tuud esi kah kirota. Kuis kirota hindäst vanõmbalõ inemisele viisakat kirja, kon pallõt kodoülesannõt seletä vai küsüt tuu tegemises pikendüst? Kuis kiräligult tennädä vai kaastunnõt avalda? Kuis sõnasta saina pääle klassi kodokõrd vai kirota tüükotussõ kemmerguhe vai külmäkapi pääle ütidse pruukmisõ riigli? Panõ esi aastit sändsit kirju tähele ja mõnigi kõrd suta-i är imehtä, ku ullistõ või minnä, ku mõistõta-i sõnno kiräligult pruuki. Ku saia-i arvu kontekstist ja tuust vaimust ja õhustigust, midä esisugumadsõ sõna ja sõnastusõ loova. Miä arvada saa alostusõ tuust, et mõistõta-i tõisi kirotõdut mõttõga lukõ.
Miä om raamatidõ ja lugõmisõ päämäne mõtõ? Kõgõpäält pakva latsõ, et vaia om oppi ja targas saia. Õigus külh, a taast päämädsest päämädsemb om viil üts asi. Raamadu andva edesi juttõ, juhtumiisi. Ku inemisele olõs küländ kõnõldõn edesi antuist lukõst, sõs vast ei olõs kirätarkus ilma tegünügi. Hädä hää luu perrä, midä toukas takast inemise uudishimo, härgütäs tedä kirotama ja lugõma. Hää lugu om tuu, mink nimel om inemine nõun pall’o ette võtma. Inämb ku riigliist ja oppamisõst opp inemine luku kullõldõn. Ja et opminõ tõnõkõrd rassõ ja vastamiilt kohustus ei tundusi, soovita ma latsil võtta opiraamat kah kätte tiidmisega, et tuu om täüs häid lukõ, miä avitasõ maailmast arvu saia.
Täämbädsel pääväl antas kõrrast inämb luku edesi liikvide piltega. Kas tuu tege kiräligu luujutustamisõ tühäs? Hinnäst ja tõisi kah kõrvalt kaiõn om nätä, kupall’o ummamuudu mi raamadu- ja filmiluku vasta võtami. Raamadulugu jätt mu arust inämb ruumi ettekujotusõlõ. Nuu pildi, miä samma raamatut lukõn egä lugõja pään tegünese, omma väega erinevä. A filmilugu om pildilidselt valmis, tuud kaiõn kaias inämb filmiluuja pää sisse ku raamatut lukõn kiränigu päähä. Tarvilidsõ as’a muidoki mõlõmba.
Eks ma kah laabi tõnõkõrd sotsiaalmeediät pite ja hoia hinnäst tagasi, selle et saa arvo, et kolmas nunnu kassivideo jutusta-i mullõ inämb vahtsõt luku. Inämb proovi sotsiaalmeediän kah lukõ, miä inemiisil üteldä om. Eräle viil, ku tuu om mõni lugu. Õkva loi luku üte noorõ inemise unistusõst: ku olõs sääne pagõmisõtarõ, kon olõs mukav säng, telefon ja ümbre sängü häste pall’o raamatit. Ja ülesannõ olõs sõs, nigu õks, tunni aoga tuust pagõmistarõst vällä saia. Ma tuuga toimõ ei tulõssi. Periselt võissi telefoni kah är jättä, selle et raamatidõ luu omma sõski parõmba ku telefoni uma.
Hääd raamaduaastat!
Laanõ Triinu, kiränik
Kiränik Laanõ Triinu. Rõõmu Grethe pilt
