Loe teedüst: Häniläse ja Kürsa Ere luudusõluulõõdak Tarton botaanikaaian. Otsusta, et lää kaema: iks umakandi rahvas ast üles. Om kolmapäiv, 22. vahtsõaastakuu 2025.
Luulõtaja omma üten toonu saia, mett ja vabarnasahvti. Tiivett pakutas kah. Hää om. Ja nakkaski luulõõdak pääle.
Edimält lugõ Häniläne ummi haikusid, noilõ otsa mõnõ pikembä luulõtusõ. Et õdagut elävämbäs tetä, om Kürsa Ere võtnu üten kellukõsõ ja savist tsirguvile. Nii pruuv tä egä luulõtusõ lõpun kas sis kellä tilistä vai ku luulõtus om kõnõlnu tsirkõst, sis vilet vällä puhku. Mõnikõrd lätt tuu kõrda, mõnikõrd unõhtus är.
Häniläse luulõtusõ omma inämbüisi kõgõst tuust, midä luudusõn nätä. Tä seletäs tsipa vaihõlõ kah, kuis üts vai tõõnõ luulõtus saanu om. Kürsa Ere kaes kellä: puul tunni om läbi, no om timä kõrd.
Ere lugõ ummi luulõtuisi paprõ päält ja luulõkogost «Taivast ja tuulõst». Kullõja omma küländ vakka ja tuu hiidütäs luulõtajat: «Kas kõik om häste? Mullõ miildüs katõkõnõ rohkõmb ku ütsindä kõnõlda.»
Kõik om häste, tulõ vällä viisaka luulõkullõja helüldä noogutusõst. Haikusid, midä Ere no ette lugõma nakkas, kullõldas häämeelega. Jälki om puul tunni edesi lännü.
Ja omgi aig alostusõn vällähõigat vabalava jaos. Ette ast Harglõst peri Sootaki Varje, kiä lugõ ette väega ilosa harglõkeelidse luulõtusõ edevanõmbist ja perrätulõjist. Kas om viil lugõjit? Jah. Kullõjidõ siäst ast ette Kasekampi Vaike, kiä võtt üles lauluviie umast sünnüpaigast ja lõpõtas tuu rõõmsa hõikamisõga: «Ahoi!»
Kullõja nakkasõ julgust ja kuraasi täüs minemä. Ette astus Laanõ Triinu ja timä suust tulõ sügävä mõttõga luulõtus «Lõhmussõhäitsmetsäi». Edesi tulõ rahva ette Rahmani Jan, kiä kand ette paar umma luulõ- ja lauluteksti. Pääle tuud kargas kullõjidõ hulgast vällä Lillaku Anti ja kand ette üte lühkü luulõtusõ seto keelen. Om tegünü sääne õhkkund, et esiki luulõõdagu kõrraldaja Põdra Charlotte otsustas edimäst kõrda ummi õdagidõ aoluun umma loomingut ette kanda.
Õdagu lõpõtasõ jäl Häniläne ja Kürsa Ere. Huug om seen nii kõva, et kõrraldaja piät joba miilde tulõtama: botaanikaaia värehti pandas pia kinni. A inne viil, ku är mindäs, jõud õdagu kõrraldaja üteldä, et nelä huuao joosul olõ-i vaba lava inne niimuudu käümä lännü. «Võro veri om iks nii äge ja julgust täüs!»
Rahmani Elo
Võrokiilse luudusõluulõõdagu ülesastja Häniläne (edeplaanin) ja Kürsa Ere ummi luulõtuisi ette kandman. Rahmani Jani pilt
