Mu meelest om mi ümbre kõgõ ilosamb kunstiteos luudus esi. Mine sa vällä kaema hummoku vai õdagu vai määndsel aastaaol tahes. Mullõ miildüs kõgõ rohkõmb hummok. Sis om luudus puhas ja kargõ, päävä kuumusõst putmalda.
Üte ilosamba as’a omma härmävõrgu hainakõrsi vaihõl. Härmä omma väega suurõ kunstnigu. Inämbält jaolt omma võrgu tsõõrigu, siksaki otsõn, mis omma ütstõsõ külge är kinnitedü, õrna ja läbipaistva, nigu olõssi pitsi koetu. Ku toda võrku lähembält kaia, sis omma noidõ pitsiniite pääl nätä eski hummokudsõ kastõtsilga.
Mul om maja man suur vilänurm, kon hummogist käävä kitsõkõsõ värskit ädälit söömän. Vanõmba umma nõtskõ kihä ja pikki jalguga. Muido ruugõ, a tagaotsa pääl lagja valgõ laik, mis paistus kavvõlõ ja om tiijuhis poigõlõ, kes imä takan kõndva. Puja esi umma ruugõ-valgõtäpilise ku kohvitassi tädi köögin.
Kõrd ollegi vilänurmõ üten veeren kitsõkari ja tõsõn veeren jalutiva kats suukurgõ –suursugudsõ uhkõ tsirgu, kes elässe uma paarilidsõga elo lõpuni üten.
Ku ma mõistassi joonista, maalissi näist õkvalt suurõ pildi. Kuna ma maali ei mõista, kõnni ma luudusõn uma fotokaga ja võta üles kõkkõ, mis minno huvitas. Kõgõ rohkõmb miildüs mullõ pildistä lille, nii tarõn ku välän, nii aian ku nurmõ pääl.
Imeilosa omma nurmõ, kon häitsese kõrraga lillakasverevä tõrvalilli, valgõ karikakra ja lillasinidse kelluka. Vai põllu pääl vilä sehen sinidse rüälilli ja erkverevä mooni, sekkä mõni valgõ kesälill kah.
Niisama suur luudusõ ime om vikakaar, mis tulõ ei tiiä kost pääle vihma taivahe. Värvi omma kül kõgõ õigõn järekõrran, tummõmbast kooni helleni vällä, a kujo om egä kõrd ummamuudu. Kül om kaar korgõ, kül matal, kül lagja, kül kitsas. Ütskõrd olle taivan esiki kats vikakaari kõrraga. Üts häste herksä ja tõnõ tuhmimb, mis vast olle edimädse peegeldüs. Teie tuukõrd eski pilti, kon mõlõmba vikakaari nätä.
Mi luudus om kistumalda hää kunstnik, tä om kõik värvi inemise jaos kokko säädnü. Inemisel jääs üle mugu imehtä, ku illos mi maa om.
Nii keväjä, ku kõik om õrnrohilinõ. Valgõtmustavärvi siuhkil kõivõl omma ossõ külen lõpmalda ilosa väiku hiirekõrvun lehekese, mis nii keväjädselt lõhnasõ. Mõtsa all häitsese sinililli, mis lainõtasõ ku sinine meri, veeren siin-sääl valgõ varõsjala. Uja man viisulina saatõl häitsese kõlladsõ-kõlladsõ varsakabja, mis ommava nii pikä varrõ otsan, et juurõ vaivalt putusõ põhja. Vai kodo man häitsmit täüs mitund värvi tsireli, mille lõhn täüt terve aia.
Suvõl omma kõik aia, nurmõ ja põllu ekä värvi lille täüs, üts iks ilosamb ku tõõnõ ja egälütel uma lõhn.
Sügüse, ku lilli nakkasõ är häitsemä, läävä puiõ lehe kiriväs. Sääl om egätsugutsit värve. Kes meist ei olõssi imetlenü vahtrõ lehti. Ku pall’o värve – kõllatsit, verevit, rohiliidsi, ruugit laikõ ja viil eri suurusõn tumõhit täppe.
Eski talv om ummamuudu illos uma puhta valgõ lumõga, mis matt kõik puhmu ja joonistas puiõlõ mütsü päähä. Olõ kõndnu külmäl kuuvalgõl üül, ku lumi jalgu all krudisõs ja sädeles, ku olõssi kõik maailma värvilidse helme imetlemises maaha visadu. Vahepääl näie virmaliisi kah, rohiliidsi, kõllatsit, sinitsit, vai kõiki värve kõrraga.
Ja määndse härmälilli aknidõ pääl. Kõik esisugumadsõ, kattõ ütesugust and otsi.
Hää, et meil om neli aastaaigu, midä imehtellä.
Urmi Aili
