Periselt olõ ei asi õnnõ ristipuiõn

Pedäjä sisse matidsil lõigatu värski rist Urvastõ kihlkunnan 2024. aastagal. Fastrõ Mariko pilt
Päätähtsä saami elus üten kotust. Päält tuu viil koolist ja ütiskunna ületsest hoiangust. Mullõ om elus aos miilde jäänü, kuis vanainemisest latsõhoitja korrut’, et ku rõiva sälläst võtat, tulõ niä õigõs käändä, muidu sünnüs lats, jala iin. Latsõsaamisõst ja sündümisest es tiiä latskõnõ midägi, a siiäni om tuu jutt meelen.

Kotust üten saadu paigapäälidse kombõ, tundmisõ ja õigõspidämise jääse inemiisi saatma elu lõpuni ja andas edesi põlvõst põlvõ. Mõtli tuu pääle, ku loi, et jälki om Võrumaal (Matsi külän) ristipuid maha raotu.

Periselt olõ ei asi õnnõ ristipuiõn. Ütsjagu inemiisi mõtlõs, et kink käsi nõsõs säänest asja tegemä. Tõnõ jagu jäl, et umanik või hindä maa pääl asju paika panda ja säädüsevastast olõ ei midägi. Arvada käsüandjal ja maharagojal oll’gi ristipuiõist ja hingeristest ütskõik, muidu es olõs tuud joht tettü.

Järest inämb om inemiisi, kinkal umakandi kultuuriperändüsega köüdüssit olõki ei. Vannust matussõkombistki om vähä alalõ. Järest veidemb sõidõtas pikän rongikäügin kalmuaida, tii pääl vastatulõjalõ torti ei anda ja pitsi ei pakuta ja puu sisse risti lõikamist tulõ harva ette, ku ülepää. (Mu esä om viimäst pall’u tennü).

Kuulnu sannan puhtasmõskmisõst ja rõivilõpandmisõst (lautsilõ säädmisest) ei teedä ja ei tahetagi midägi teedä. Vahtsõnõ aig, vahtsõ kombõ: kipõstõ kirstu ja palama.

Niisamatõ om kõgõ muu vanaaolidsõga kah. Rahvakallendri tähtpäivist teedäs ja peetäs viil jaanipäiva, a urbõpääväst ja suvistõpühist om tiidmist vähätsil. Vahtsõnõ press ussõst-aknõst ja egäst ekraanist tarrõ, tuu vasta ei saa.

No savvusanna olõmi UNESCO maailmaperändüse kirjä sisse presnü ja alastõ ütenkuun sannan käümine ei olõ viil harvus. A säälgi olõ tähele pandnu, et noorõmba otsva umaette olõmist, olõ-i nii, et mitu põlvkunda naisi ütenkuun.

Võimi jo tetä ja pitä kümnit nimekirju (ja noid om tõtõstõ pall’u), sinnä kõik perändüse kirjä panda, a ku paigapäälse kultuuri kiht om ohku ja juuri sääl olõki ei, päält tuu om ütiskunna päämine tsiht egä hinna iist suurõmb tulu, olõmi uma riiga kaduviku tiil. Tühi veeremaa, tühä külä ja kooli, ütstõõsõst kavvõn latsõ ja vanavanõmba. Eski paigakiili jaos ei jakku rahvusriigin säädüsepügälät, kõgõ vällästpuult ülevõtmisõs külh.

Uma ja väiku rahvusriik om umbõlõ kallis (pitä kah), a tuud mi jo nii hirmsalõ tahtsõmi. Siski ma usu, et rahvatarkus «kõik, mis tiit, tiit hindäle» pidä inämbjaolt eski vahtsõl aol paika.

Kürsa Ere

UMA Leht