Oppa tõist aastakka Vahtsõliina kooli viimädse klassi latsilõ võro kirändüst. Egä tõsõpäiv kats tunni ja sis padavai Võrolõ tagasi. A koolieloh om pääle egäpäävädse tunniplaani pall’o muud, miä jääs sakõstõ nägemäldä nii latsõvanõmbil ku muul külärahval.

Lätsi 20. radokuu pääväl Vahtsõliina õkva tuu mõttõga, et kae, kuimuudu üts tähtsä päiv tunnus sändsele tunniandjalõ, kiä egä päiv hummogust õdaguni koolimajah ei liigu.

Majatäüs pidorõivit

Kellä ütsäs olti Eesti Vabariigi pidolidsõs kuuhistmises valmis nigu üts miis. Kõrva mõstu, valgõ pressidü pluusõ sälän, hiussõ säedü ja pilli helüh. Aktus oll’ nigu aktus õks: laulti hümni, latsõ teivä muusikat, direktri kõnõl’, ku tähtsä om tuu, et Eesti riigih saa egä lats koolih kävvü. Ja sis loeti üles hää hulk noidõ latsi nimmi, kiä häste opva ja tunnõst ilmaas’alda är ei lää. Lämmi käepitsitüs direktri puult ja posiirmine pildi jaos. Saisi saali takahotsah ja mõtli, et kuis naid häid latsi Vahtsõliinah ummõtõgi nii pall’o om. Tuu mõtõ tõi maa pääle tagasi.

Häbü mullõ! Neo latsõ tegevä egä päiv rassõt tüüd, niisama ku oppaja. Ja sis ku mõni päiv aastan om nii esieräline, et kiäki sinno viil eräle kitt hää tüü iist, sis piät egäl päältkaejal külh niipall’o lukupidämist olõma, et kässi kokko lüvvä ja häste tähele panda, midä tuu kitet inemine sis häste tekk’. Toda Vahtsõliina latsõ mõistva, ja tuu om suur asi. Esihindäst om joba tuugi suur asi, et koolipere oll’gi kõrdapite rõivil ja mõistsõ aktusõl istu ja kullõlda. Tuud piät har’otama nigu pillimängu, et latsõ opissi hinnäst rõivilõ pandma ja hinnäst üllen pidämä nii, nigu olokõrd nõud. Kuunolõkil ja tiatrin telehvoni ei laku, mõistat tere üteldä ja tulõt pidopääväl kuuli valgõ pluusõga, selle et niimuudu om sündsä. Tõnõkõrd om tuu ütidse tundõ jaos tähtsämb ku ummamuudu olõk. Ei olõ tuu egä kõrd lihtsä, ma tiiä umast käest.

Annami aoluulõ avvo

Päält ilosat aktust lätsivä tsillembä latsõ saalist är, a kuvvõndast klassist pääle jäädi kullõma kooli aoluukonvõrentsi. Tuu om kah üts ummamuudu mõistminõ, midä piät har’otama. Istut ja kullõt ja mõtlõt ja püvvät arvo saia, midä sullõ kõnõldas ja kuimuudu tuu sukka köüdet om. Üte kotussõ pääl püsümine om rassõ kunst ja aoluust om tõnõkõrd rassõ arvo saia. Piät märkmä, et eski nuu kõgõ noorõmba konvõrendsilidse näi kõvva vaiva. Opijuht Nagla Küllike oll’ küländ tihtsä päävä niimuudu kokko pandnu, et uma kooli oppaja vai taa kooli lõpõtanu kõnõliva ütstõõsõ ala ummist tiidmiisist vai mälehtüisist Vahtsõliina kooli kotsilõ ja pillimängjä latsõ saiva kah üles astu.

Vahtsõliina koolielo peris algust ei tiiä täpsele mitte kiäki. Arvada om, et piiskobiliina man mõni herksämb nuur õks ladinakeelist piiblit lugõma opsõ. Niisama või arvada, et ku Lutheri Martini mõttõ mi kanti peräle jõudsõva ja 1535. aastagal vahtsõnõ testament trüküti, sis sai mõni maapoiss tollõ perrä kah kirätarkust. Ku kohki mõni külä- vai vallakuul rehetarõn toimõnd’, sis niimuudu, et tuust ei olõ mi aoni üttegi kirotõdut jälge alalõ. Kihlkunnakuul oll’ joba korgõmb astõ, ja et niisääne oll’ Vahtsõliina kerigu man olõmah joba 1725, tuu oll’ inne kah arvada. A ummõtõgi om Riia liinast üles lövvet piiskopligu ülekaemisõ papõr, koh sais kuupäiv 17. vahtsõaastakuud 1725 ja kost om selgele nätä, et kihlkunnakuul oll’ tuudaigu kimmähe olõmah. Oppajas oll’ köstri, opati lugõmist ja kümmend käsku.

Ürikist perremälehtüisini

Sada viiskümmend aastakka ildamba oll’ pilt tõnõ. Koolih opati õks jumalasõnna, a lisas viil maatiidüst, rehkendüst ja vinne kiilt. A kargami viil sada aastakka edesi. Seo ao koolilatsi vanaimä käve koolih arvada 1950.–1960. aastil ja näide mälehtüisi omma kor’anu niihäste latsõ ku oppaja. Ütte ku tõist loeti konvõrendsil ette kah. Päämädselt muidoki eesti keeleh. A võro kiilt tull’ kah sekkä. Viimädse klassi noorõ kõnõliva ummi perreliikmide käest kuulduisi kogõmuisi perrä koolielost inne ja täämbä. Et kuis umal aol koolivorm oll’, kuis latsõ kuuli saiva, kas tempõ kah tetti ja ku pall’o tull’ kooliaian tüüd tetä. Et kõik tuu tõtõ oll’, tuud sai egäüts perrä kaia koolimaja pääle üles pantuisi pilte päält.

Ku kooli aoluukonvõrents läbi sai, tull’ otsa viil õpilastöie näütämine, a tuud es lupa kipõ aoplaan mul inämb kullõlda.

No ja mis ma sis kodotii pääl mõtli? Et periselt saiva noorõ võro keelega küländki häste nakkama. Et om õks varandus külh, ku üts ilmaveere kuul umma aoluku egä aastak miilde tulõtas, tävvendäs ja tsäpendäs. Et ku latsil om kooliaost tiidmine sündsä ja avvolidsõ ettevõtmisõ man olõmisõst, sis vast mõistõtas tuud ildamba kah. Ja es olõ nigu väega nätä, et latsõ tahtnu hirmsat muudu toimõndamist ja meelelahutamist – ei, kõik oll’ moodulinõ ja läbi mõtõld.

Ma patsuti hindäle ola pääle tuu iist, et olli taibanu tsipa kabõdambalt rõivilõ panda. Vast es nakka väega silmä.

Uguri Kadri

Noorõ kooli aoluukonvõrendsil ummi perreliikmiide käest kuulduisi kogõmuisi ette kandman. Uguri Kadri pilt