Timahavatsõn presidendi käest tiinidemärgi saajidõ nimekirän om Räpinä miis Kaldmäe Uno (69), kedä või kimmäle nimmada Eesti kõgõ kõvõmbas leeväkitjäs. Kutsu hinnäst Unolõ küllä ja proovi tsipa perrä uuri, midä tä elost ja ilmast kõnõlda mõist.
Kõgõ huvitavamba jutuajamisõ peetäs köögilavva takan. Nii ka meil: Uno pakk massina seest tulnut kohvi ja meistride küdsetüisi koogikõisi. Küsü lämmistüses nigu sprotlasõ käest: kuis tunnõ om?
«Hää tunnõ, edimädse huuga võtt’ peris tummas. A miildüs õks, ku tunnustõdas.» Uno ei tiiä peris täpsele, a arvada tuu tunnustus iks pekritüü ja leeväkultuuri pikäaolidsõ kitmisega köüdet om. 30 aastat juhtsõ Uno Põlvan firmat Lõuna Pagarid. Tuu om pikemb aig, ku üts inempõlv. Täämbä tä inämb tuu ettevõtmisõga köüdet ei olõ, a lüü nõvvo ja jõvvoga üten leeväliidun ja om põllumajandusõ-kaubandusõ kua avvuliigõ. Lisas viil nõvvoandminõ mitmõn paigapäälitsen seltsin ja ettevõttõn. «Olõ kül põhikotussõga pensionär, a kallendri om kah iks peris tegemiisi täüs,» naard tä.
Leib om päätoidus
Leevä kitmisega Uno tagasi ei hoia. Eesti leeväliit om jo aastakümnit iist vidänü leevänädälide kõrraldamist. Tuu om üts nätäl rehekuun, kon latsiaidun, koolõn, muusõummõn ja muialgi kõnõldas rohkõmb leeväst ja tulõtõdas miilde leeväga köüdetüid kombit. Leevänädäli lõpus viiäs vabariigi presidendile värskilt küdsetüt uudsõt.
Perämädse aasta om olnu tuu nädäliga joba nii, et kõik tahtva midägi kõrralda ja leeväliidu käest küstäs õnnõ tuud, mis kuupäivil täpsele leevänätäl om. Nii et ettevõtminõ om häste elolõ lännü.
«Õga vanastõ niisama es üteldä, et leib om päätoidus, kõik muu om leeväkõrvanõ,» seletäs Kaldmäe Uno tuud, mille tä leibä ja leeväst kõnõlõmist tähtsäs pidä. Tälle hindäle leib miildüs ja tä om tuud latsõst pääle süümä harinu. Koton tetti Niitsiku vai paprõvabriku veskin jahvatõdust rüäst leibä.
«Vanast oll’gi täüsteräleib, piinüt leibä tetti õnnõ pühhi aigu,» seletäs Uno, et kõik vahtsõnõ om ärunõhtõt vana. Niisama om vanastõ nälä aigu pantu leevä sisse egäsugumaidsi manopanussit, kül kuusõokkit, kül aganit. Iks tuujaos, et jahhu veidemb kulunu. Ka no om moodun leevä sisse egäsugumast kraami mano panda.
A Unolõ hindäle miildüs puhas rüäleib, miä lätt makõs, ku tedä parasjago kavva suun tsälgit. Uno kinnütäs, et süü umbõs pätsi leibä nädälin.
Ettearvamada ilm
Leeväjutu mant ilmaelo pääle minnen lätt Uno murõligumbas. Tä löüd, et tuud, miä ilman sünnüs, om väega rassõ ette arvada. Toolõ and huugu maailma kõgõ suurõmba riigi ettearvamada president, kink tegemise ja jutu võtva kimmüst veidembäs. A ka mi riigi valitsusõ tegemiisist om Unol mõnikõrd rassõ arvo saia. «Ku kae valitsusõ tegemiisi (kritisiiri muidogi ei või, muido olõt õkva idanaabri käsiläne), ei saa ma kõgõst arvo. Kuis üts ministri ei tiiä, midä tõõnõ tege, kasvai seo elektrivõrgu vallalõ lüümise man: üts ütles, et kõik om kõrran, tõõnõ, et tulnu vett kogoda.»
Uno meelest om hädä tollõn, et poliitigu ei mõtlõ inämb väega rahva pääle, näil om tsiht inämb muialõ lännü. «Edimädse seoilmaaigsõ riigikogo mõtliva rohkõmb rahva pääle. Nüüd mõtõldas kõgõpäält esihindä pääle, sis partei pääle, ja sis, ku aigu jääs, rahva pääle. Ja tuud tegevä kõik eräkunna, alatõn EKREst ja lõpõtõn Reformiga. Jutt om üts, a tego om hoobis tõnõ.»
Tuu, et poliitigu veidemb rahva pääle mõtlõsõ, mõotas Uno meelest kõvastõ ello ja ettevõtlust veeremaal. Om jo selge, et suurõmbist keskuisist kavvõmbal olõja piät sis, ku tahtva umma kaupa välämaalõ müvvä, kulutama näütüses transpordi pääle inämb ku nuu, kiä tegevä ummi asju sadama ligidäl. Lõuna-Eesti ja saarõ omma ettevõtlusõ mõttõn säändse paiga, kon om tuuperäst rassõmb tõisiga konkuriiri. «Kõik kõnõlõsõ regionaalpoliitikast, a midägi tuuga ei sünnü,» löüd Kaldmäe.
Nii omgi, et Uno, kiä pidä hinnäst mõtlõvas inemises ja pruuv arvo saia, mille midägi tetäs, poliitikidõ pall’odõst tegemiisist arvo ei saa. Tedä hinnäst om kah poliitikahe kutsutu, a tä om varrampa nal’aga ütelnü, et kõik partei omma nii hää, et ei mõista noidõ vaihõl valli. No löüd tä, et vannust om joba kah poliitikalõ minemises ülearvo. Päälegi, mõistlik inemine hoit poliitikast kavvõndalõ.
Mõtõlus vaimurikkusõst
Et jutt väega tõsitsõs es lännü, kõnõlõmi tuust kah, miä häädmiilt tege. «Mullõ tegevä rõõmu pall’o as’a. Ilm lätt ilosas, kevväi tulõ. Hää, et perel lätt häste. Mul om kats tütärt. Kõgõ tähtsämb, et latsõ omma rahul,» lugõ Uno ette rõõmsampi asjo. Uma loomu poolõst om Uno iks rõõmsa ja häätahtlik inemine, kuigi ettevõtõt juhtõn om tulnu mõnikõrd peris kuri kah olla.
Unolõ miildüs tiatrin, kontsõrtõl ja kalal kävvü ja ummi kässiga midägi är tetä, näütüses om tä tennü sikuskit ja lantõ, a päält tuu mõnõ tarvilidsõ müüblitükü kah. Uno om haridusõ poolõst insener, opnu EPAn mehanisiirmist ja saanu säält hindä meelest väega hää haridusõ. Nii nuputas tä mõnikõrd, kuis saanu uman elon määnestki tehnilist asja lihtsämbäs tetä. Parhilla om täl käsil märgotaminõ ja projektiirmine, kuis ehitä uma maja mano energiäsalvõstamisõ tarõ, et elekrikulu mõistlikumb tulnu.
Muu jutu vahepääle kõnõlõs Uno, et tälle miildüs ellä säändsen ilman, kon inemise omma rahul. «Taha ellä noidõ keskel, kellel lätt elon häste, kes ei olõ torsin ja rahulolõmada. Määnegi matõrjaalnõ rikkus piät inemisel olõma, kuigi inemiisi tahtmisõ omma erinevä, a väega tähtsä om vaimnõ rikkus kah, tuu, midä sa tiiät ja tetä mõistat. Raha või sul är minnä, a vaimsõt rikkust kiäki är ei võta,» löüd Kaldmäe Uno.
Ku joba nii kavvõlõ sai tultus, tulõ iks vuntsõ kotsilõ kah küssü. «Mille sul vundsi omma?» «Naanõ ei lupa maaha aia. Ütskõrd ma ai, sis tä ütel’, et kasvata tagasi. A mille, tuud tulõ Hedi käest küssü.»
Ja nigu telmise pääle tulõgi provva Kaldmäe Hedi umast tüütarõst seletüst andma. «Tuu oll’ nii ammu, ma inämb ei mäletä. A tasakaal piät olõma: ku päälae pääl om hõrrõmbas jäänü, sis…» võtt Hedi jutu nal’aga kokko.
Rahmani Jan
Kaldmäe Uno istus uma köögilavva takan. Rahmani Jani pilt
