Verrev leib
Kadonu sõsar oll’ kõva «suidsumiis». Tuudaigu oll’ vahepääl suitsõ rassõ saia, tull’ pääle passi, ku puuti pabõrossõ müüki tuudi.
Ma lätsi värtest vällä, et Suu puuti minnä. Sõsar lei maja tõsõ kõrra pääl aknõ vallalõ ja hõigas’: «Är sa verevät leibä unõhtagu!»
Ma tiidse, midä tuu tähendäs. Mi kõnõli mõistujuttu tuuperäst, et kõgõ oll’ uulidsa pääl kiäki, kiä uma kõrva vallalõ hoitsõ ja kõkkõ, miä kõrvu jäi, tõisilõ edesi kõnõl’. Jutul vereväst leeväst es olõ määnestki ohto, kullõja lasi tuu kõrvust müüdä. Nii oll’ «verrev leib» meil kimmäs salasõna, minka mi kunagi häbü sisse es jää.
Seo nali om peri Vinne aost. As’atundja ütli sis, et ütski vahtsõnõ suidsumark iks vana hää Priima vasta ei saa.
