Inemine pidä plaanõ,
Jummal kõkutas naaru.
Rahvasuu
Ütest harilikust nelläpääväst sattõ vällä esisugunõ viltuvidämiisi ja sekeldüisi rodu. Olli telnü internetist üte raamatu, midä poodin inämb saia es olõ. Mobiili pääle tull’ sõnnum, et raamat om olõman ja saadõtas pakiautomaati. Seletüses mõnõ numbrõ ja tähe ja viltusõ kriipsu. Et välän oll’ külmäpükäl katsatõisku pääl, jäti tuu käümise järgmädses pääväs.
Ilm es taha sukugi perrä anda ja autokõnõ võtsõ hindäle vaba päävä: porisi ja torisi ja jäi peris vakka. Hää no külh! Suurõmba jao elost kõik asja jala vai bussiga kõrda aetu. Auto olliva õnnõ direktoriil, koloosiesimiihil ja mõnõl parteibossul kah. Naksi, pää täüs ilosid mõttid, bussipiätüse poolõ astma.
Edimädse nuka takast tull’ vällä naabrinaanõ uma väiku kõlladsõ piniga. Tekk pinijalotust. Mu tädi ütel’ vanastõ, et ku kotost vällä minnen tulõ edimädses vasta pini, om tuu halv õnn. Sääne vanarahva märgotus.
Oodi bussipiätüsen rahuligu olõkiga. Ku joba kolmas buss võlss poolõ sõitsõ, sai arvo, et midägi om väega nihu. Ütski buss es tulõ tagasi nigu umal vanal aol, et õkvatiid liina poolõ sõita. Vähembält aastakümnit olliva bussiao paika naglutõdu ja tsurkmalda ja kõigil huviliidsil pään nigu ütskõrdüts. Parhilla om nii, et vahtsõnõ bussivirma päämiis kerotas bussiao ümbre hindä mõtõlusõ peri. Jõvva-i viil selges oppi, ku tulõ tõõnõ päälik ja käsk tõistpite sõita. Liina võivat tsõõriga kah sõita. Inemise naksi säändsit bussõ kutsuma peris süämligu nimega «Tunnõ kodomaad».
Ku varbakõsõ külmäst ilmast märku anniva, naksi tassakõistõ kodo poolõ vantsma. Nilbõ kah. Jummal hoia tuu iist, ku viil käntsä käü – kiä sis nuu luu ja kundi kokko korjas.
Koton palssi uma nellätsõõrilidsõ käest andis, et mille mi es võinu löüdä ütist miilt. Auto sai vooluvõrgust truksat võimu mano ja viirdümigi rõõmsalõ lõõritõn liina poolõ.
Pakki mullõ es andaki. Mu mitte nii tark mobiil jäi hättä. Olliva viil mõnõ väikumba sehkendüse, inne ku kõik paari päävä peräst laabu.
Tansaman poodin kuuman letin müvväs kõgõ peris kobõdit lihapiirakit. Mitutsugust janti joba peetü, nüüd kulus är paar lämmind suutäüt. Vitriinist vahtsõ vasta tühi piirakuannom, kaaski pääle tsusatu. No ikõ vai naara.
Ega tuu päävä jukõrusõ viil otsan es olõ. Saisoplatsi pääl auto man kai, et midägist om siin nigu veits imelik. Kuiki seo edimäne kumm väega lödsä. Tagurdi veidükese lumõhangõst vällä – tühi mis tühi. Midä tetä? Et tüükoda olõ õs kuiki kavvõl, es jääki muud üle, ku aig-luubin sinnä liiku. Üts auto säädse hinnäst meile handa. Näüti sõbraligult ohotulliga, et mi olõmi vigadsõ, sõida müüdä, ku kipõ om. Kiäki es sõida müüdä. Nilbõ oll’.
Lahkõ teenüsepoiss tegi nigu nipsti as’a kõrda. Kon äkiline hädä, sääl rutulinõ abi. Et lämmit piirakit seokõrd es saa, tahtsõ iks hindäle väikut trüüstmisavvohinda lubada – närveldämise iist. Üts hää ja parõmb tükükene kreemikuuki. Noid om kõgõ saia, egäl kelläaol ja egäsugutsit, ekä värvi ja egät suurust, nigu olõssigi egä jumala päiv õnnõgi üts suur pido.
Ku edimält oll’ plaanin viil mõnõn kotsin kävvü, sis nüüd jätse tuu mõtõlusõ katski. Võisõ jo olla tuus viltuvidämiisi pääväs viil mõni vipõrus ette nättü.
Kodo sõitõn paistu joba kavvõlõ, Suu koolini vällä, pikk autidõ rodu inne rautii ülesõitu. Kas om tähtsä aparaat rikkõn, mis sõitmist lupa, vai oma mõni plekimõlkminõ? Ei kumbki. Rong! Äripäävä ime. Vist olliva mõtsaärimiihil rohilidsõ vagoni otsa saanu. Kõik raudtii viir vaksalist kooni Suu ülesõiduni palkõriitu täüs.
Et peris rong liikmist kinni pidä, juhtus seo ilma aigu Võrol õigõ harva. Tuu oll’ peris ammu, ku rongõ kihot’ Võrolt läbi niivõrd sakõstõ, et peris tõsitsõlõ kõnõldi tiisilla ehitüsest.
Arvada, et korõmbidõ kotussidõ inemiisil läts’ kah kops üle massa, ku kõgõ pidi raudtii takan uutmisõga umma virka aigu raiskama. Tiisilda es tulõ ja rongi unõti Võro raudtiijaama suutumas. Ku mõnikõrd kistumada harva kuulõtki rongi vilet, sis om üttepite hallõ ja hing haigõ, a tõistpite nostalgia, mis tulõtas miilde latsõpõlvõ.
Kodo jõudõn vissi kõrraga silmä kallendri pääle. Mis imelik untsulännü päiv täämbä om, et egä liigutus oll’ nigu sekeldüisi paraat? Kadonelläpäiv. Püsü koton ja kraami elämist, a är litutagu liina pite!
Linde Astrid
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
