Et timahavanõ vabariigi aastapäiv trehvü iispäävä pääle, sai seokõrd pikembäle pito pitä. Umavalitsusõ ja arõnduskeskusõ tei uma pido joba minevä nädäli, mõnõ pidopäävätegemise olli nädälivaihtusõl ja peris pido tull’ iispäävä otsa.

Aastapäävä aigu om hää kommõ tunnustuisi jaka. Kutsutas kokko noid, kiä midägi suurt är omma tennü, ja andas näile kittüst ja avvu. Ja noid, kiä umma tüüd häste tegevä vai omma midägi kõrda saatnu, om mi hulgan iks maru hulga. Tuu tege meele hääs.

Vabariigi aastapäiv esi tege kah meele hääs. Taa om sääne päiv, miä tuu inemiisi kokko. Saias kokko vannu tutvidõ ja naabridõga, istutas kuun, aias juttu. Esiki ku inemise omma, nigu parhillatsõl aol kombõs, esi miilt ja arvasõ ütest vai tõsõst as’ast tõistmuudu, om häämiil umast riigist ja riigi sünnüpääväst pia kõigil sama. Tuu om määnegi pido- ja uhkusõtunnõ, miä om egälütel süvvän seen olõman.

Vast olnu hää taast pidotundõst midägi oppi kah. Et ku tulõ pääle tunnõ, kuis rahvas om polariseerunu, jagonõs katõs vai inämbäs rühmäs, kiä ütstõõsõ arvamisõst arvo ei saa, sis kongi om õks mõni asi, minkast üttemuudu arvo saias ja minkast või lepmine pääle naada. Äkki om nii, et egäüts taht süvvän hindä seen õks kõkkõ parõmbat ja ütstõõsõga kõnõlõminõ ja tõõnõtõõsõ kullõminõ avitas kohegi edesi?

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja