Lätsi uma vana sugulasõ poolõ küllä, selle et timä puul pidi naatama filmivõttit tegemä.
Õdagu tulliki jo mõnõ mehe ja säi lauta võrguga päält kinni pantu kanaaia paika. Järgmädse päävä hummogu vuursõ kottalõ lõpmalda pall’o autit ja mitmit bussõ. Terve nurm sai näid täüs. Nii osatäütjide ku muu rahvaga olle kokko 40 inemist, lisas näile viil päältkaeja.
Kõgõ edimäne murõ oll’, et lauda iin ja moro pääl olli kõik tiiraa pall’as sulanu. Naati sis kelkõga maja takast, kohe lõunapäiv ei paistu, lummõ kokko vidämä. Üttegi pal’ast kotust es tohe moro pääle jäiä, kuna kirän oll’ talvinõ tegevüs.
Ku kõik lumi veetü, tuudi kana ja hani ku edimädse filmistaari lauta võrgu ala aiakõistõ. Et seo osa alapäälkiri oll’ «Vanaema maja», sis lätsiki vanaimä latsõlatsõga majast üle lumidsõ moro lauda mano, kon naas’ pääle põhitegevüs. Ma ja viil paar sugulast ollimi tarõn ja vahtsõmi aknõst vällä, mis sünnüs. Et täpsembähe nätä, võtimi binokli appi. Väega põnnõv oll’.
Meile panti lavva pääle raadiosaatja, läbi mille mi kuulimi, mis välän kõnõldas. Ku jo naati ütlemä «Stopp, vaikust, võte», sis mi küküti kõik lavva ala, et meid aknõst nätä ei olõssi – muido jäät viil kaadrihe. Egäs juhus tetti duublit kah, et peräst kaia, määne kõgõ parõmb sai.
Ku moro pääl ja lauda man võttõ är saiva ja muialõ tii pääle minti filmmä, pässimi mi kah tarõst vällä kavvõmbit asjo kaema. Produtsent tegi mullõ ekskursiooni noidõ uhkidõ bussõ ja massinidõ mano. Sääl olle helitehnikide ja valgusmeistride massina ku ka tsõõrõ pääl söögimaja.
Kõgõ huvitavamb oll’ suur buss. Sisse minnen rippu üten otsan puiõ pääl näütlejide rõiva, osa topõlt. Et ku likõs saat, om võimalik õkvalt samasugunõ sälgä tõmmada. Keset bussi oll’ peeglide iin pikk grimmilaud, kon muido ilosas tegemise as’a pääl. Bussi tõsõn otsan oll’ osatäütjide valmis säädmise ja uutmisõ kotus. Muidoki oll’ platsi pääl kats vetsu kah, kon vaesõkõsõ pidivä külmäga käümä. Ei olõki taa näütlejide elo nii kerge, ku paistus.
Sis sai ma viil kaia paprõ pääl paika pantut pääväplaani. Sääl oll’ lisas tegeläisi ja näide abiliisi nimmile kelläao päält kirja pant, ku pall’o võit määndsegi võttõ pääle aigu kuluta. Kõik oll’ vällä rehkendet ja pidi käümä ku kellävärk.
Õdagu, nigu lõpuaig kirän, oll’ viimäne ku üts massin platsi päält kaonu. Vot oll’ täpsüs!
Mu jaos oll’ kõik päiv ku illos unõnägo, midä ma es olõ varramba nännü. Kes sis ei unistasi näütlejit ja kinotegemist nii lähküst kaia.
Filmi «Seatapp» võttõ olliki inämbjaolt Lõuna-Eestin esi paigun. Tegijä käve inne väega pall’o kotussit läbi ja otsõva pasvit.
Sugulasõ puul filmmisel saigi tähtsäs tuu, et täl om alalõ väega pall’o vanaaigsit huunit, nigu vanastõ suurõ talo vällä näivä. Huunidõ vaihõl laiutas mitmõsaa-aastanõ tamm ja lisas toolõ kasus pall’o noorõmbit kähärit puid. Maja man om suur uibuaid üten mar’apuhmõga.
Filmi valmis tegemisega lätt viil aigu, a tulõva aasta saa tuud joba kimmähe kinon nätä.
Urmi Aili
Sugulasõ maja, mink man filmivõttit tetti. Maja ette veeti filmmise jaos kõvastõ lummõ kokko. Urmi Aili pilt
