Võro Instituudi kolmekümnendämäs sünnüpääväs
Võro Instituut sai urbekuu nelätõistkümnendämäl pääväl kolmkümmend aastakka vanas. Ku inemisega võrrelda, sis seo ei ole inämb poiskese vannus. Seo om täüsmehe eloigä ja täüsmiis piät mõistma ka üteldä, midä tä uman elon är om tennü ja midä viil tegemä piät. Seo aig om müüdä, ku poiskesele ütte vai tõist niisama andis anti. Ja kolmekümne aastaga om pääle kasunu vahtsene põlv nuuri inemiisi, kinka jaos Võro Instituut om alasi olnu, näide jaos säänest ilma instituudilda aigu oleman ei oleki.
A Võro Instituut es sünnü 1995. aastal tühä kotuse pääle. Inne tuud, 1980. aastide tõsel poolel, oll’ joba olnu muinsuskaitseliikmine, kon mi üten Elleri Kallega teimi keeletoimkunna võro keele kaitsmises, Tartun kävevä koon võro kiilt kõneleman Võromaalt peri haritlase, Võromaa Hariduskuundis Leoski Arvi juhtmisel kõrrald’ koolilatsi võrokeelitside kirätöie võistluisi, Kauksi Ülle oll’ vällä andnu uma edimädse luulekogo «Kesk umma mäke», Kõivu Madis ja Lõhmuse Aivo olli kirotanu võrokeelidse näütemängü «Põud ja vihm». Oll’ luudu Võro Keele ja Kultuuri Fond (põraaigne Võro Selts VKKF) ja peetü är edimädse Kaika suveülikooli.
Ku ma nüüd õigele mälehtä, sis edimäist kõrda ütel’ sõnapaari «Võro Instituut» vällä Kauksi Ülle. Sõnapaari mõte oll’ sis tuu, et lisas kõgele ütiskundlisele liikmisele ja seldsielole piät olema ka võro keele tiidüslik uurmine. Umbes sammamuudu, nigu eesti keele uurmises om oleman Eesti Keele Instituut. Tuust välläütlemisest läts’ edesi viil hulga aastit, inne ku periselt instituudi luumiseni jõuti.
Ja luumine käve mu mälehtämist müüdä niimuudu, et võro liikmise tegeläse kirotiva valitsusele kirä ja teivä säändse ettepaneki. Et tetä vahtsene tiidüsasotus. Parasjago oll’ vasta võet vahtsene tiidüskõrralduse säädüs ja Võro Instituut oll’gi vist edimäne tiidüsasotus, miä vahtse säädüse perrä luudi. Ma ei tiiä täpsele, kuimuudu käve seo kirä kirotamine ja ettevalmistus. Ma olli tuudaigu Tarandi valitsuse siseministri ja ai eesti asja, võro as’a aamises mul aigu üle es jää. Seosama valitsuse kultuuri- ja haridusministri oll’ kadunu Oleski Piitre ja timä vei ka instituudi luumise papre valitsuse lavva pääle. Võrokeisi puult oll’ üts kirä kirotaja Ojala Uuno, tõisi mul meelen ei ole.
Tegelikult omgi perämine aig seo instituudi luumise aolugu kirja panda. Vana papre üles otsi, niipall’o ku näid viil alale om. Ja inemiisi mälehtämise üles kirota, niikavva ku viil om inemiisi, kiä tuust midägi mälehtäse.
Läbi ao om instituudil olnu kuus direktrit. Edimält ja küländ lühküt aigu Visela Agu ja Kasagu Enn, sis joba veidü pikembält ma esi ja Eichenbaumi Külli. Ja sis tull’ Kuuba Rainer, kiä tegi absoluutse rekordi – timä oll’ instituudi päälik viistõiskümmend aastakka, puul kõgest instituudi eloiäst. Nii et Padari Ivarile om kõva märk ette pantu, olku miis ja tekku perrä. Kuuba Raineri aigu tetti är ka kõge suuremb muutus instituudi aoluun – instituudiga panti kokko neli muuseummi, niimuudu sai Võro Instituudist joba peris suur asotus.
Nüüd piät kaema as’a tõsitsembat puult. Et midä instituut om jõudnu kolmekümne aastaga är tetä ja miä om jäänü tegemädä. Tiidüst ja keeleuurmist om tettü peris pall’o ja peris häste. Seo ao joosul omma vällä antu suure ja põh’aligu sõnaraamadu, õkvalt om tuleman võro keele grammatiga. Võro Instituudin tüütäse tipptasemel nimeuurja, kinka tegemise küünüse kavvembale aoluulise Võromaa piirest. Ja nigu seoilmaaigu kombes, om kõiki näid uurmiisi ja näide tulemuisi võimalik ka arvudist kaia ja pruuki, om oleman suur elektrooniline keelekorpus ja massina mõistva esi tõlki teksti võro keelest ja võro kiilde. Kõik neo as’a ei ole muiduki instituudil ütsindä tettü, a kuuntüün tõisi tiidüsasotuisiga, innekõkke Tarto Ülikooliga.
Tiidüsasotuisi tüül om oleman ka tõne puul, tuud nimetedäs arenduses. Esiki näide ammetlik nimi om «tiidüs- ja arendusasotus». Arenduse ala kuulus kõik tuu, midä uurmise tulemuisiga egäpääväelon tetä saat. Võro Instituudi jaos tähendäs tuu näütüses keeleoppuse raamatide välläandmist, oppajide koolitamist, opikavvu vällätüütämist jne. Suur jago arendustegevüst jääs muuseume pääle, kink põhitüü om Vana Võromaa kultuuri kokkokorjamine ja inemiisile tutvastegemine. Ka seo tüü tulemuisiga ei ole Võro Instituudil midägi häbendä.
A nüüd tule seo juubelijutu rassemb jago. Lisas hariligu tiidüsasotuse tüüle ja tegemisele om Võro Instituudil viil üts ülesanne – olla hoolen ja saista tuu iist, et võro kiil ja kultuur püsümä jääs ja vällä ei koole. Säänest ülesannet ole ei ütelgi tõsel Eesti tiidüsasotusel. Samasugune ülesanne om oleman muial maailman mõnel säändsel tiidüsasutusel, kink päämine tüü ja tsiht om mõne väiku ja häömisohon keele ja kultuuri uurmine. Näütüses või tuvva Friisi Akadeemia Hollandin. Säändse asotuse uurva kiilt ja kultuuri iks tuusjaos, et näid elon hoita. Mitte tuusjaos, et uurmise tulemuse koheki suhvlile vai riioli pääle panda ja üteldä, et oll’ meil kunagi sääne kiil.
Ja keele püsümisega omma as’a katsipiten. Ütelt puult om nigu häste: rahvaloendusel ütlese kõrrast inämb inemiisi, et nä mõistva võro kiilt, võro kiilt pruugitas koolioppusen ja latsiaidun, võro keelen kirotedäs muusikat ja näütemänge, võro keele pruukmist kitvä ja julgustase kõiksugu sildi ja kleepsu, võro kiilt pruukva ettevõtja, kiä umale reklaami tegevä.
A egäpäävädselt pruugitas võro kiilt kõrrast veidemb. Kolmkümmend aastakka tagasi oll’ esihindäst mõista asi, et Võro liina poodin sait kaupmehega uman keelen asju aia. Vai et bussijuht kõnel’ sukka võro kiilt. Vai tohtri vai politseinik vai valla-ammetnik. Nüüd inämb nii ei ole. Seo om suur vidämine, ku poodin kiäki su võrokeelidse jutu pääle uman keelen vasta kõneles. Viil hullemb – ütsjago nuuri ei saa keelest inämb arvo ka. Mul hindäl oll’ sääne juhus, ku pentsujaama näitsik es saa arvo, midä tähendäs sõna «tõne». Ka tiidüsuuringu näütäse, et midä nooremb inemine, tuud kehvemb keelemõistmine. Ja keele tulevigu jaos tuu midägi hääd ei tähendä.
Nii et keele kaomine lätt iks edesi huulmada instituudi tüüst ja tegemisest. Kas sis Võro Instituut om umma tüüd halvaste tennü? Ma esi küll niimuudu ei arva. Tegelikult omma instituudi inemise tsillukeisi võimaluisi ja väikukese rahaga perädü suure tüü är tennü ja tegevä iks edesi. Hädä om lihtsale tuu, et vastajõud om nii kistumada suur. Seo üleilma jõud, miä pand inemiisi üttemuudu kõnelema, üttemuudu mõtlema ja esiuma kiilt ja kultuuri är unehtama. Tuule jõule vastasaismises jääs instituudi jõust ütsindä veitüs, tan olnu vaia pall’o inämb riigi ja umavalitsuisi ja kõge ütiskunna api ja tuke.
Ku mi tahami, et mi kiil ja kultuur alale jääs, sis ei saa luuta ütsindä Võro Instituudi tegemiisi pääle. Umbes nii, et keele pästmisega tegeles instituut, a meil hindäl om tõisi ja tähtsämbit asju tetä. Ku mi tõtest tahami võro keele püsümist, sis piät taal as’al takan olema mi kõigi ütine tüü, tegemine ja tahtmine. Mi jaos om põra seo keele pästmise võimalus viil oleman. A ku mi nüüd as’a käest är lasemi, sis mi latselatsil inämb taad võimalust ei ole.
Kama Kaido,
Võro instituudi tiidüsnõvvokogo edemiis
