Ma õnnõ naarahti ja naarahti. Lõvva jäivä õkva kangõst. Kissõ undrukku, miä oll’ vaihõpääl üles nõsõnu, jälki uma kotusõ pääle. Õga ma määnegi säänestmuudu olõ-i. Õks jäl Fiat-Volkswagen-Audi, Fiat-Volkswagen-Audi, nigu määnegi kõrdussalm. Tuu ilo vaihõlõ määndsidki tummõtverd sisserändäjide parsasit kah. Tuu ao pääle oll’ jo ütskõik, määne massin mu pääle võtt, pääasi, õt määnegi pääst haigõ vai väelävõtja olõ-i.

Üts Poola kastiautojuht näüdäs’ abielosõrmusõ pääle. «Kurrat, sääne ull’, olõ-i ilman hääletäjit nännü vai,» vandsõ ma Hannalõ, kiä oll’ jo ammuki hinnäst puhma alla rutsakulõ tõmmanu. «Kuis sa saat siih prügü ja kusõ seeh maada?» Ja tõtõstõ, egäsugust plastprahti, putlit ja kompvegipaprit oll’ siih harvi puhmõ all ülearvo pall’o. Hanna oll’ müüdä kupatavidõ massinidõ vingmisest, tühäst kõtust ja vilust ilmast nii tuimast jäänü, õt es viisi kõnõldagi. Sällüt’ sääl säläkoti pääl, käe-jala suurõ kampsi sisse tõmmadu nigu määneki õhv, ja külmet’.

Veido nigu hämäräs kissõ. Kagos lõunamaa! Ja õkva tuu pääle tundsõ, kuis mu käe pääle sattõ üts viitsilk ja sõs viil tõnõ ja no tull’ näid nii pall’o, õt olõ-s vaia inämp lukõki, kõik oll’ selge: vihma nakas’ sadama, mi olõ kipõtii pääl, pendsinijaam mi lähküh pandas õkvalt kinni…

«What a fuck?» rüükse Hanna ja no näi ma kah, kuis üts pendsinijaamast puhma mano kusõlõ tulnu miis kipõstõ uma püksümulku kinni tõmmas’. «Oo cazzo, mi scusi, I’m sorry…» Tuu sorritaja olõs õkvalt Hanna viil likõmbast lasknu. Miis oll’ näost tävveste är sadanu, vaband’ ette ja taadõ, küsse, mille mi tii veeren saisa, ja selet’ tuu pääle, õt Itaaliah om sääne säädüs, õt kätt nõsta võit, a hääletäjit pääle võtta tohe-i joht. Vaest nakas’ täl meist hallõ – ollimi jo kats nuurt tütrikku suuri säläkottõga, pääle tuu oll’ pümmes lännü ja sadama naanu – ni tä kutsõ meid uma massina pääle.

Marco, nii oll’ tuu mehe nimi, läts’ uma vanatädi majja kaema, tuud oll’ vaia kraamma naada, selle et tädi oll’ ildaaigu är koolnu ja ilmadu purõlõmisõ pääle otsusti sugulasõ, õt Marco tüü om edimäne kraamminõ tetä, peräh kaias, miä majast ja tuualotsõst maatüküst saa. Maja ümbre oll’ viil illos aiakõnõ – paistu, õt vanalõ daamilõ miildü ilopuiõ ja puhmõga jannada –, viil üts kuur vaest aiatüüriistu ja tõnõ massina jaos. Marco paksõ, õt mi võinu uma telgi aida üles panda. Ahh? Aida? Nuijah, hää külh, parõmp õks ku tii veereh. Inne viil, ku magamiskoti vallalõ laoti, tull’ Marco tagasi ja ütel’, õt tä üüses jää-i. Elämine om armõtulõ tsiidsokõisi sitta täüs, tuud ollõv videlnü nii kappõ, sängü ku ka söögilavva all. Vaia lainada aurumõskja ja tuuga tarõ üle laskõ.

Üüse tundsõ, kus külealonõ om umbõlõ likõs lännü. Nigu lumbin olõssi maanu. Sattõ nii jäletüle, õt mi Magaziinist ostõt telk oll’ naanu läbi laskma. Hanna juussõ maja mano ja tõmmas’ ussi, Marco oll’ kõik kimmähe kinni käändü. Õnnõ kuuri uss oll’ vallalõ jäänü ja sinnä mi kipõstõ pagõsi. Tougassi pümmest pääst lapju ja riha iist, laoti magamiskoti põrmandu pääle ja haari säältsamast põrmandu päält üte kalõ koti vai määndsegi paakõsõ hindäle pää ala. Peris hää uni tull’!

Heräsi vahtsõst Marco kopsmisõ pääle. Nii ku tä ust paot’ ja kuur valgõmbas läts’, nakas’ tä hirmsahe rüükmä: «Porca Madonna! Porca miseria!» Tä haard’ mu pad’a ja nakas’ ikulidsõlt hähkäten suurõ haluga nühkmä. Tuu es olõki padi, hoobis väiku annom, koh seeh kaonu vanatädi tuhk. Ma olli puul üüd maanu, ja väega häste maanu, koolnu vanainemise tuha pääl! Mille tuu annom kohegi matõt vai lakja last olõ-s, a õnnõ kuurih saisõ, tuud mi es saaki teedä. Vaest hoiji tsiidsokõsõ tuud vanainemist inämp ku sugulasõ. Eski tuhaanoma kaasõ pääle tahvitsõdu pildikese pääl mängsevä nä nii ilolidsõlt.

Käbini Helena

Reimanni Hildegardi tsehkendüs