Seo kevväi es tulõki suurtvett. Sõidi ütspäiv Mõnistõ lähkül üle Mustajõõ silla ja näi, et pääväpaneeli, miä omma luha pääle üles säetü ja miä varrampa suurõvii aigu vette uppuman omma olnu, olli tävveste kuiva maa pääl. Muidogi om tuu hää uudis pääväpaneele umanigulõ, a noilõ mitte, kinkalõ miildüs keväjädse suurõvii aigu paadiga luhta pite sõita.
Keväjäl om mitu näko. Luudus heränes ja kõik nakkas rohilidsõs minemä. A sis tulõ äkki kõva tuul, lätt külmäs ja mõnõn paigan satas viil lumigi maaha. Inemise piät kah keväjä uma tervüsega inämb hoolõn olõma, et mitte külmetüst külge saia. Paistus, et parhilladsõ ao külmetüisil om sääne hädä man, et nä ei taha kipõstõ üle minnä, jääse pikembäle inemist vaivama.
Ma esiki pruuvsõ pikält külmetüst kõomahlakuuriga tohtõrda. Pall’o es avita, a midägi hullõmbas kah es tii. Kõomahl omgi parhilladsõ ao kõgõ tähtsämb märksõna: tikkat kõo är, tuut egä päiv värski mahla tarrõ ja mugu rüüpät ja rüüpät. Ja tunnõt hindä seen vahtsõt keväjät.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
