Tiidse joba inne Võromaalõ kolimist viil Tal’nan eläden, et ku mul kunagi tütär sünnüs, saa tä nimes Liilia. Seenis tarviti umas kunstnigu­nimes Liilia Tiigrit ja bändi nimi oll’ Tiigerliilia. Liiljit osti hindäle pidopäivil tarrõ hõngama ja kirgelemä.

Ku trehvsi umma võrokõsõst latsõ essä, tull’ vällä, et timä vanaimä om kah Liilia. Oll’ tuu sis saatus, trehvämine vai muu vikur, egäl juhtumisõl panni uma tütre nimele mano Linda, et saanu viil väge­vämb – Linda Liilia.

Vanaimä Liilia avit’ võro värgi tundmaopmisõlõ kõvastõ üten. Maanaasõn oll’ timä seen säänest joudu, mink pääle mehe­ki kadõhõ võinu olla. Ütte­otsa käve vanaimä sõrmõga mu kõttu tsuskman ja uursõ, kuna sis latsõkõnõ sünnüs. Es piäki kavva uutma, tull’gi Linda Liilia. Vanalõimäle hindäle es olõ tütrit antu. Mul olli inne kah õnnõ kats poiga.

Vanaimä Liilia pujakõsõ olli väega är hellädü, ütele esiki Lemmik nimes pant. Pujapujakõsõst massa-i kõnõlda, tuu oll’ jo tsirgupujakõnõ, kedä egäsugumaidsi süükega nunn’otõdi.

Ku näi, et 80aastanõ Liilia käü 50aastadsõ joodikust puja mõssu käsilde mõskman, selle et mõsumassin om niisama mooduvärk, lei mu seen kõrraga palama kõigi sõaprintsesse, Jeanne d’Arce ja feministe palaja loomus. Kõgõpäält pei vanalõimäle loengu, et ei tohe hinnäst niimuudu alanda, sis marssõ joodikust puja mano ja kõnõli ku imälõvi. Joodikust pujakõsõlõ oll’ egäsugumanõ tähelepandminõ armsa, tõi tälle õnnõ laja naaratusõ näo pääle. Ja nii tä kostit’ vahepääl umma immä iks «meelütüisiga» edesi: «Mutt, ku sa viinarahha ei anna, situ sullõ kaivo!»

Andnu jummal ka mõnõlõ mehele säänest arvosaamist, pikkä miilt ja alahiitmist, nigu oll’ vanalimäl Liilial. No puhkas tä joba mõni aastak Võromaa mulla all.

Vahtsõ Liilia, Tulbi, Kannikõsõ ja tuhandõ kinä Võromaa häitsme omma ilma sündümän ja häitsele minemän. Näide lilli armastus om vahepääl suurõmb, kimmämb ja vägevämb ku ütskõik määndse kannatusõ. A nuurilõ viil korjamada häitsmile soovita kaia märke, oppi är tundma, et nartsissi omma kül ilosa, a hindäst väega sisse võedu ja ilosat kuun­elämist näidega luvva ei saa.

Mu vahtsidõ värve ja sortõga liiliasibula omma joba Võromaa mulda pantu: alosti nimelt timahava liiliapõllu luumist.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit,
kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.