Noorõn mehen tüüti ma üten suurõn vabrikun. Sääl olli egäsugutsõst rahvusõst tüülise: vinläse, ukrainlasõ, valgõvinläse ja esiki üts tsetseen. Ma sai kõikiga häste läbi. Aviti massinilõ mõõti pääle panda ja iispäävä hummuku käve esiki õllõ perän.
Tüümehe olli nä kõva ja viinamehe kah. Ku lõunaaigu oll’ mõnõl sünnüpäiv ja mul es olõ aigu tähistämä minnä, tõiva mullõ perän suurõ jupi munakuuki. Purjun pääga olliva kõik hää mehe, a mõnõlgi olli rusku kah karmanin.
Kombõ olli näil mi jaos harinõmada: tüksevä mugu kallistama ja mus’utama. A saman tull’ häätahtlikkust kah tihtipääle ette. Näütüses lasksõ üts vanõmb tädikene minno poodijärekõrran ette sõnnuga: sõnok (pujakõnõ), mine ette, sa tiit tüüd, massat mullõ pensioni.
Todaaigu käüti Baikali veeren varbit leotaman vai Krimmin liiva seen peesütämän. Võrol olli egä aasta kultuurimaja aian rahvakunstiõdaku. No olliva ilusa nuu Pihkva tandsja nooriku. Ku mul naist es olõ, olõs häämeelega üte hindäle kodu võtnu. Ja kos vinläse mängsevä hokit ja korvpalli…
***
Nüüd omma hokikepi ja palli vahetõdu püsse ja pommõ vasta. Ka nuu ilusa Pihkva tandsja nooriku ommava joba vana provva. Istva aknõ all ja uutva hirmuga, kuna kalli poja vai pojapoja kirst kodu kandas.sõ perrä lüvvä ja tapõlus lätt mugu edesi. A kohe tuu vii ja mis om tollõ mõtõ?
***
Mul om keldrin pikk riiul tsialihakonserve, suur punsu veini ja mõnõ pudõli Seto hans’at. Annas jummal, et näid vaia ei lääsi. Ega tuu hans’a nii pikkä aigu ei saisaki. Kurivaim tüküs är aurama.
Reinerti Elmo
