Ritsiku õigõusu kerikun käü jumalateenistüs. Esä Semjon, paiklikulõ rahvalõ Semmen, astus viirugipanniga õkva Lambasuu Partsi nõna alt läbi, a tuu ei tii vällägi. Maka ja norskas. Esiki ku priistre om mitu kõrda «hospodi pomiiluid» laulnu, ei olõ nätä märke timä heränemisest. Varatsõmb tiidmine – olkõ tegu iistpalvusõ vai muu pühä kombõtallitusõga, Lambasuu Partsi norskaminõ kostus üle kõgõ – om viil kõrd kinnitüst löüdnü…
Ku jumalateenistüs läbi saa ja mutikõsõ keriguussõst vällä omma vaonu, kuts priistre Lambasuu peremehe hindä manu.
«Lambasuu, minkperäst sa jutlusõ aigu makat? Ja šnorgõldat! Olõs sis viil, et hilläkeiste, a sa šnorgõldat nii, et kerigu laelambi värisese.»
Esä Semjon tiid külh, et tä tarvitas norskamisõ tähendüsen võlss sõnna, a tälle ei tulõ miilde, kuis taa õigõ sõna tsuhnaadõ keeli om. Ja kül Lambasuu peremiis joba arvu saa, minkast jutt käü.
«Medäs om sul tuu kotsilõ üteldä?»
Lambasuu Parts vaht api otsõn kerigu lakõ, nigu pidänü vastus säält tulõma. Peräkõrd tulõgi. «Viirugi suits tege mu pää uimatsõs. Ja ku sa noid «hospodi pomiilui» sõnnu kah viil ütlet, tunnus mullõ, ku olõssi ma taivariigin. Jää unitsõs ja perän tulõ tuu norskaminõ…»
Taivariigi miildetulõtaminõ, esieränis viil Semjoni hindäga köüdetüle, vii plaanidu jutu hoobis tõõsõ lainõ pääle. Häbü olnu edesi manitsa, tuuperäst võtt timä jutt tävveste vahtsõ tsihi.
«Kuis muidu kah lätt? Hain tettü?» lätt Semjon umamehelikus. «Kana munõsõ?»
Lambasuu peremiis saa tutva jutusoonõ kätte.
«Munõsõ jah! Kar’apoiss korjas ääsä hummogu pessi päält kats kartlikorvitäüt,» kitt Parts uhkõlõ munatuutmist.
«Kohes sa nii hulga munnõ panõt?»
«Viimäte vei ruuhvõidõ manu, es mõista inämp kohegi muialõ panda.»
«Tseolõ söödät munnõ?! Tuu sis parõmb joba mullõ!» ütles Semmen äkilidselt. Säändse helüga, miä tälle hindälegi võõras kostus.
Lepütäs nii kokku, et ku käü jumalateenistüs ja Lambasuu Parts om samal aol tulnu munnõga, and priistre kellämehele märki. Tuu tulku tornist alla ja võtku munakorv vasta…
Nätäl ildampa käü kerikun liturgia. Priistre om jutlusõga nii huun, et pand viil perämädsel hetkel aknõlõ kaiõn tähele Lambasuu Partsi hobõst ja vankrõperän paistuvat munakorvi. «Kellä-miis, kellä-miis, tu-lõ tor-nist al-la, Lam-ba-suu – Parts tull’ – jo – mun-nõga,» poetas tä üten hospodiiga teedüsse vinne kerigulaulu viie sekkä. Selle, et kellämiis om vast magama jäänü vai uma lubamisõ är unõhtanu. Viil kolmandal kõrral, ku jutlusõ ütlejä om kundsaga vasta kerigu põrmandut põrutanu, nakkas kellätornin kopin pääle. No lätt heränü kellämiis munakorvi vasta võtma.
«Tä om iilä õdagu podõlit kallistanu, tuuperäst es kuulõki,» hindas Semjon mõttõn tuud, kuis kellämiis hinnäst üllen pidä.
Õnnõlik, et munakorv siski peräle jõudnu, tege jumalasulanõ Lambasuu Partsi kotsilõ uutmalda avaldusõ: «Sa ei piäki inämp jutluisi kullõma, ku sa munnõ tuut.»
Lambasuu peremehe kolmu kerküse ja silmä läävä pilukilõ. Tuu tähendäs, et miis mõtlõs. Kõrra ao peräst om mõtõ är mõtõld. «Kas tuu asi jumalõlõ miildüs,» ei usu Parts vast edimäst kõrda pühämehe sõnnu.
Semjoni seen lätt palama tiidjämehe tulõkõnõ. «Tahotj olõ-i sul vaia mullõ jumalõ asju oppama nakada,» ruttas tä räginäga seto keele abiga selgüst luuma. «Munnõ ja jutlust saat võtta eräle, ja mõnikõrd ütenkuun kah,» kuulutas Semjon Lambasuu peremehele inemise ja jumaligu tõõ mitmõ näoga olõmist.
Toda tarkust jaga tä helläste munnõ silesten…
Silla Ants
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
