Sai tinavaasta keväje algusõs hõela kingitüse – sääntse köhä ja nohu, medä jo kümme ja enämb aastat henele külge ei olõ laskunu tulla. Kõgõ hullõmb säändse hädä manh om muiduki tuu, et olõt nellä saina vahel ja nakas ikäv. Kõik aig jo köhimise, nuuskamise ja kumma tii juumise pääle ei kulu.

Näputüüd ka kuigi pall’u es lövvä, telekast ei taha kõnõlda, selle et vingmine ei olõ illus ja arvamiisi või olla mitmasugutsõid.

Mitu päivä käve ümbre nigu munavalun kana. Ku tuima näoga diivaninukan paigal istut, tunnusõ ihuhäda viil suurõmba, ku naa vast ommaki.

Raamaduriiuli sai kotun läbi rehitsedüs, kõik ammu loet, mõni asi mitu kõrda. Ja sis tull’ õmõta miilde, et kõrra nädälin om siinsaman kodu lähkün raamadukogu vallalõ! Saigi säält võetus ütte ja tõist, aga siski enämbüisi vanõmbõidõ raamatuide riiuliist. Peris hää miil oll’, ku löüse sääntseid, medä trükist tulõki aigu vääga kiteti, aga medä sis kätte es saa vai medä aigu lukõ es olõ. Vai medä ka tudõngiaastõil suurõ kiirusõ peräst ennegi puulpõiki läbi jousõ kaia. Nüüd olõs nigu sääntseide tutvõidõga trehvänü, kinka ennembi külh teretänü olli, aga nüüd om lootust naid parõmbadõ tundma saia.

Ku edimetse vahtsõ saagi kotun vallalõ lei, tundu, et pää ei kumisa enämb nii hullustõ ja köhimine kah harvõmbas jäänu. Ja külh oll’ hää teedä, et ku no üüse peas jälle hingelõõri kinni kiskma ja häste maada ei saa, saat raamadu võtta ja uma hädä sinna unõta.

Meil om sääne muud, et ega aasta om üte kindla hää asja aasta. No olkõ noh, ku õkva peat medägi talgu kõrran hoitma ja kitmä. Põra om raamaduaasta, aga kas ei olõ nii, et nuile, kiä hää raamat latsõst saadik sõpr ja tugi om ollu, om ega aasta raamaduaasta?

Nõlvaku Kaie