Oll’ illus keväjäne pääväkene. Mu inde ja tuukõrd viil hää tervüsega meheimä jaos oodõt päiv. Estonian oll’ kavan hinnadu sädeinemise Erich Loidi nuuri viiuldajidõ ansambli kontsõrt. No ei saa jo kodu jäiä, ku ütel umal latsõl om kah õnn sääl tõisi hulgan mängi.

Rongiliiklus oll’ jo olõman. Bussiga sai sõidõtus Rapla jaama manu. Mi vanaimä oll’ rongi ao ilustõ miilde jätnü ja mi istsõmi-uutsõmi vällän pingi pääl vedurivile huikamist.

Es kuluki pall’u aigu, ku rong viirdü ette. A appi, appi, tuu oll’ Villändi rong! Õnnõs oll’ meil veidü varuaigu. Tal’na rong tull’ jo kah mõnõ ao peräst. Mõtlimi, et ku jäämiki ildas, elämi üle.

Tal’na pääväne rong oll’ pia tühi. Istsõmi õkva vaguni ussõ ligi ja ollimi väega norun. Üten, ei mälete, määndsen joba liinaligi jaaman kihut’ üts ildasjäänü miis taksoga õkva mi vaguni kõrvalõ.

Ruttu karassi pistü, ämmäkene kah ja siva takso manu. Õnnõ kolm sõnna sai üteldüs: «Ruttu Estonia kontsõrdisaali!» Juhtu olõma väega lahkõ vinläne. Tä pandsõ gaasi põhja ja vei meid täpsele õigõ trepi ette, kost neli sammu ussõni.

Ku sisse joosimi, olli all saaliussõ joba kinni. Üles rõdu pääle viil lasti. Nii ku istma saimi, nõst’ Erich Loit uma võlurikäe ja kava edimäne lugu läts’ käümä.

Panga Milvi