Ellimi viil imä ja esä puul. Mu veli oll’ kõva jahimiis. Es lää päivägi müüdä, ilma et tä, püss säläh ja pini üteh, jahih olõs käünü.
Püssälaskminõ oll’ täl selge. Mõnikõrd tõi kodo iks jänese vai rebäse, nuid oll’ vanastõ väega pall’o. Nuu rebäse käve kanno hiilmäh ja veivä vahepääl mõnõ iks är kah.
Üts hummok võtsõ veli püssä, a pini jäi millegiperäst kodo. Es saaki tä pall’o kõndi, ku nägi, et repän juusk, kana lõugu vaihõl. Veli sihtse, a lasksõ seokõrd müüdä. Kõva paugu pääle lasksõ repän kana suust vallalõ. Kana oll’ viil eloh, jo oll’ repän timä kostki lähküst varastanu. Vast tahtsõ kutsikilõ viiä.
Veli püüdse kana kinni, võtt’ tä kanglihe ja astõ kodo poolõ. Kotoh lasksõ kana lauta, hõigas’ sis imäle: «Imä, ma leüdse mõtsast kana!»
Imäl oll’ hää miil, läts’ lauta kanna kaema. Nakas’ lugõma: iks sama pall’o kanno, ku innemb oll’ olnu. «No kos tuu vahtsõnõ kana sis om?» küsse imä. «Ma näe õnnõ ummi kanno, olõ-i üttegi vahtsõt.»
Tull’ vällä, et veli oll’ umahindä kana rebäse käest är pästnü. Nii jäigi kanavaras seokõrd tühä kõtuga.
Sillaste Maire
