Kirätüü om muido hää tüü, ku õnnõ essütäjit es olnu. Ja noid om iks peris hulga. Minkagiperäst omma inemise vällä mõtõlnu telefoni ja interneti ja nuu sis mugu piiksva ja plinkasõ. Viil om vällä mõtõld televiisor ja sinnä sisse maru põnõva saatõ. Ka uudissõ omma vällä mõtõldu, et kiä kinkaga sõan om, miä ku pall’o mass ja kiä ku pall’o palka saa. No ei saa jo niimuudu kirota!
Keväjä om asi viil hullõmb. Kaet naid egä päiv puhkvit tuuli ja märgotat, kuna aiakraam maaha tetä. Kaet ilmateedüst ja märgotat viil kõrd. Kooni saat arvo, et toomõpuu lätt häitsemä, no om aig kardohka maaha panda. Ja üteliidsi kõik muu aiakraam kah. Ütest külest om jo peris selge, et majandusligun mõttõn olnu kõgõ tuu aiakraami poodist ostminõ targõmb. Tõsõst külest, uma om iks uma ja kimmüs, midä and mõistminõ hindäle osagi süüki esi kasvata, kaald kõik muu argumendi üles.
Om lehekuu, ku puu läävä lehte. Ja leht lätt trükkü…
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
