Mu armsa vanatsõdsõ, kirota Sullõ, selle et tunnõ puudust jutuajamisõst säändse targa ja ello nännü naasõga. Täämbädsel pääväl võinu Sinno supõrkangõlasõs kutsu, selle et teno Sullõ naas’ ilmuma aokiri Eesti Naine ja teno sullõ naati Eestin lehekuu tõõsõl pühäpääväl tähüstämä imäpäivä.
Kah’os tiidvä Su nimme vähädse, ku nä õkva kirändüstiidläse ei olõ vai aokirä Eesti Naine aoluuga lähküle köüdedü. Mul om avv Sullõ ja Sust kirota, kuigi kah’os mi es saa trehvädä. Sa lätsit tast ilmast är sis, ku ma olli viil lats, kiä oll’ Sust õnnõ ummi sugulaisi käest kuuldnu. A vähembält tiidse, et Roodsimaal eläs mu anniga vanatsõdsõ Helmi, kedä ravvatsidõ kardinidõ aol ei olõ luutustki trehvädä.
Sa ollit suurõ süämega naanõ, kiä jõudsõ otsalda hulga är tetä. Kirotit üle kümne raamadu, päält tuu jõudsõt tukõ sugulaisi näile Roodsimaalt pakkõ saatõn. Tahtnu teedä, miä oll’ Su salahus. Tsipakõsõ kül aima, tunnõ esi kah taad vemmeldäjät verd ummi suuni seen. A Sa pidit iks vägevämb olõma, tuul aol, ku kats sõta oll’ üle maa käünü. Arvada olli Su edenemise takan miis ja perekund, kiä sinno tugiva ja väega hoitsõva. Ja vast salamahtu ka kõik neo Eesti naasõ, kinkalõ ollit uma aokirä, karskusseltse luumisõ ja kõgõ muuga usku, luutust ja armastust andnu.
Aastidõ iist uursõ Su raamatist nii Su ku terve uma esäpoolidsõ suguseldsi kotsilõ. Kõrd keväjä, ku nurmõ olli tsirgulaulu ja edimäidsi keväjähäiermit täüs, käve Udernan kaeman Su Morjentsi kodotallu, minkast Sa umin raamatin kõnõlõt. Lätsi nigu nuur Nipernaadi rongiga Elvalõ, säält jalaga raudtiid pite, sis üle nurmi, läbi mõtsa, lilli kor’atõn ja keväjä mooduga kepsutõn. Su raamatust loi, et mu vanaimä Anna Marie ollõv olnu külä kõgõ ilosamb tütrik. Luutsõ ti kodotalon löüdä timä pilti, miä ollõv hulga aigu sääl saina pääl rippunu. Tuud es olõ, nii ma ei tiiäki, kas vanaimä oll’ rohkõmb mu vai mu tütre muudu.
Tuhat tenno, et ollit nii kimmäs naanõ, pall’odõlõ iinkujo. Tahtnu Sullõ ja vanaimä Anna Mariele imäpääväs kinki tuhandit lilli. Peris suurõ nurmõtävve, minkast olnu rõõmu silmäle ja süämele. Ja ma looda, et parhilla lillihäiermide muudu kasuva tütrigu, nigu ka mu säitsmeaastanõ tütär Linda Liilia, saava ütskõrd sama vägeväs, ku ollit Sa.
Lumiste Kati
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit,
kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
