Ümbretsõõri om kõik jo tükk aigu nii hall’as, et kae ja imetele! Edimene suur lämmi tull’ jo tublistõ enne lihavõttõid ja et parajat muudu sattõ kah, kasvi hain raginaga ja mitma puu lätsi enne jüripäivä nuurdõ lehte.
Tuu om kõik vääga illus, olkõ no, et murõtama harinu maainemise pelgäse, et ku marjapuhma ja õunapuu nii vara häitsese, sis või külm saagi henele saia, nigu jo paar keväjet om lännü.
A hoobis tõnõ asi om tuu inemiisi rohelitses püürdmisega. Murhõst, et mi hennest armõdu pall’u prahti maha jätämi, õhku rikumi, vett raiskami ja medä hullu kõkõ viil, ja et tuuperäst lätt ilm järest lämmämbäs ja maailma lõpp om ega pääväga lähkümbäl, om aastõid saanu lukõ ja kullõlda. Mis tetä, inemiisi kombõ omma ka sainast saina. Kiä sääd ega vähämbägi kõvas lännü saia- vai leevätükü kuijuma ja hoit kardulikoorõ ka alalõ, et mõnõlõ tutvale lamba- vai kanapedäjäle anda, kiä viskas hapnema lännü salati vai koogitükü tavaliste prahikasti, olkõ no, et solgikast ammu säälsaman kõrval om. Ollõv ka asutuisi, konh visatas süüki pangõ viisi tsolgianumõidõ, kost taa mitte eläjeile söögis ei lähä. Hää, et esi nii andsakut asja nännü ei olõ, ennegi kuuldunu, a pelgä, et konh suitsu, sääl tuld kah.
Kuiva prahiga om ka nii, et kiä sort ega podõli, pakikõsõ ja paprõ õigõdõ kasti, kiä jätt puhma ala, mõtsa ja vii viirde tõisile korjada. Nii kaugõ, ku om viil söämetunnistusõga inemiisi, kiä säänest kraami tõisi takast ärä koristasõ, jääs mi elu enämb-vähämb normaalsõs ja ei pea vähämbält plastpodeliide vahel tsuklõma. Nii et kiä om roheline ja kiä ei olõ, aga vast jäämi ellu vähämbält tuu kandi päält, et inemise esi umin majapedämiisin ja kodu ümbre medägi hullu ei tii. Kaltsukastõst ega maja man om ka juttu tett ja ei naka vast põra tuu pääle mõtlõma, kas ja ku täpselt tuud kraami sortma peat. Muiduki om hää, et saat viil viiä rõiva, mea «kapin kokku lännü» omma vai millest ärä olõt tüdinü, taaskasutusõ puuti tõsõlõ ringile. Suur asi om tuugi, et löüdüs viil virku, kiä kaltsust ilusõid põrmandurõivõid kodava, ja nuid, kiä naid ostva ja pallu hõelamba sammati ja plüüsi asõmõl tarvitasõ. Tuu om kah enämbüisi peräle joudunu, et kõgõ paremb pühkmise ja mõskmise kalts on katski kantu puuvillanõ pluusõ vai hõrrõs jäänu käterätt, ja tuu aig nakas müüdä saama, ku värviliidsi imematõrjalist tolmulappõ poodin himuga vahiti. Ei tii naa imet!
Targutama naksi ma õigõdõ tuuperäst, et kuuli raadiost vahtsõst vii kokku hoitmise plaanist. Koskil kauõmban, kost enämbüisi sääntse uutmada mõttõ meile tulõva, om avastõt, et inemise mõskva ülearu sakõstõ mõsu! Rõivõid ei pedävät sukugi nii pall’u mõskma, ilmadu vesi raisatas ärä. Enämb tullõv mõtõlda tuugi pääle, et solgitorust peri vesi vahtsõst puhtas tetä ja tarvitada… Ildaaigu kiteti telekan ütte kangõ toimõga kraami, minka mõsu maru häste puhtas saa, nii et vett kulus kah vähämb. Ja võtami sis tuu mõsumasinast tullu vii ja sogatsõ solgivii ja puhastami vahtsõs tarvitamises? Söä tükis sääntse mõttõgi man kurjas minemä, ennembi juut soodist.
No naid tarkuisi nakas nigu veidü iiba saama. Kuis naa umavahel kokku klapisõ, nii et mõistlik mõtõ kah alalõ jääs? Ammus tuu oll’, ku talgu kõrran tavalisele maamajapedämise kaolõ sõta taheti kuuluta, ja enne tuud hirmutõdi ka nuid, kiä julgusõ puiega uma eluruumõ küttä. Rikut õhku! Mea sis tähtsämb om, roheline vai paprõ järgi maru puhas elu? Säälsaman kõnõldas nüüd, et sõahirmun om vääga hää, ku majapedämisen omma olõman nii prosta kaiv ku kemmerg ja muiduki puupliit ja ahu kah! Tull’ miilde latsõn loet Kihva Värdi vai Riho Lahi jutt, kuis timä proua Luise nii loodust kaitsma nakas’, et löüse: sannaviha võisõ ka plastmassist olla.
Ja Värdi ütel’ proualõ, et ärä punnitu pilli lahki. Vast meil jagus hennel viil taad matsimõistust, et ega vahtsõ avastusõ ja kuulutusõga üten juuskma ei naka, ku viil inemise muudu toimõ saa.
Nõlvaku Kaie
