Ütsäkümnendil, ku ma viil Võro sotsiaalosakunnah tüüti, kävemi tüüseldsilisega kõgõ lõuna aigu Rannatarrõ süümä.
Truugal oll’ pantu edehambas protiis. Ütskõrd urbõkuu lõpuh mi väega millegi pääle naarimi, ku jäl süümä sõksõmi. Seldsilisel linnas’ kuntshammas lumõlopa sisse. Täl oll’ väega kah’o umast hambakõsõst. Mi serksimi lummõ määne puul tunni, a hambast es olõ jälgegi.
Vahepääl pand’ tüüseldsiline joba hinnäst proteesijärekõrda. Inämp-vähämp kävemi süümä õks ütte ja samma tiid. Piimäkuul kõttu täütmä minneh jäi truugalõ silmä uma hammas. Tä haardsõ maast üles: tävveste terve ja illos.
Tüküs aos sai viil imehtä, kuis uulidsa kraamja ja inemise jalguga es olõ hambilõ hätä tennü. Truuk mõsksõ Rannatarõh kihva är ja sai edesi süvvä. Es olõki vahtsõt tsälkmisasja vaia.
Liira Singa
