Kas sul om kah niimuudu, et mõni päiv ja aokipõn paistus kõrdu esierälidsemb ja tähendüsrikkamb ku tõõnõ?

Ma käü väega tihtsäle väikust Võrost är, suurõmbin liinun, alõvin ja küllin, lihtsäle muial. Inspiratsiooni korjaman ja kirivit inemiisi kaeskõlõman.

Lehekuu lõpun teivä mullõ häädmiilt Jõgõva inemise, kiä mu luulõt, laulõ ja juttõ Betti Alveri muusõummi kullõma tulli. Nä lauli üten, tahtsõ impromänge mängi ja es pakõ päält üritüst kõrraga kodo. Nimä olõs innembi tahtnu viil mitu tunni ütenkuun viitä. Seo tekk’ süäme lämmäs ja naa lilli, miä mullõ säält kingiti, saisiva värski pia kuu aigu.

Minno tõmbas pia kõgõ Tarto. Trehvä sääl egä kõrd mõnt vahtsõt ja vaimopuhahust andvat inemist ja sääl om paiku, kon tunnõ, et müstiga ja Tarto vaim omma kimmäle olõman. Tarton olõ perämädsel aol tuukandi muusikidõga saanu uulidsa pääl improvisiiri. Sääne asi tuu väega hää tundõ pääle, ku jäiäs kullõma ja visatas vahepääl mõni rahatükükene kah kitrakohvri sisse. Ma tunnõ noin paigun, et sääl omma mu inemise ja seo vagabundihõng, midä ma väikun Võrol kah’os sukugi ei tunnõ. Ku, sis õnnõ vast mõnõ kunstnigu seltskunnan.

Näet, ei olõ ma õks viil opnu seod väikutliina nimega Võro armastama. Arvada tuuperäst, et olõ tan ülearvo pall’o haigõt saanu ja naid ummi inemiisi mul tan ei olõ. Säändsit mõttõseldsiliidsi, kinka lännü läbi tulõ ja vii, kiä kõgõ su jaos olõman omma ja sust sõnnoldagi arvo saava…

Saisi ütspäiv raudtii veeren ja müüdä läts’ kolonn kuvvõ NATO tangiga. Mu seen läts’ tuul aokibõnal midägi katski, pisara lihtsäle joosi. Mis maa seo ummõhtõ om?

Üts tank sutt aastakümnis häötä satu hektärit maad. Tä sutt ka tankandin purus tetä inemiisi elosid ja hengi. Oh, Võromaa, miä sust ummõhtõ saa? Nursipalo lätt mugu laembas, soldanit tulõ kõrrast mano. Andnu Jummal seolõ paigalõ luutust ja vabahust! Et Võromaa saanu vabalt hengädä, paugutamisõ ja hirmulda.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit,
kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.